Teema: Järjejutud / Noortejutud

Valge jõega linn (ühe osaline järjejutt) 5. osa (viimane) (0)

Ma ei viitsinud seda enam edasi kirjutada. Nii et siin on ülejäänud postitamata osa. Ma ei saavutanud seda mida tahtsin. Ei jõudnud sinnagi. Soovisin jutus arutada moraali, valikute, viha ja hirmu üle. Tekst on puhastamata ja kirjavigasid võib leida väga palju.

Hommik jõudis kätte. Päikesel võttis täna rohkem vaeva läbi pilvede meile jõuda. Pilved punnisis eriti vastu ja mässisid taeva üpriski tihedalt kinni. Tundus, nagu võiks kohe taevast vett või rahet kallata. Korteris 12 käis tihe sagimine. Nimedalt ei rahuldanud Kirrut tema korteri interjöör. Diivani tassis ta akna ette ja laua, mis seal enne paiknes pani Kirru nurka, kust vetsu sai. Madal kohvilaud jäeti rahule. Kuid tuba juhtus väike olema ning diivanilt ulatas ikka asju laua peale panema. Sammuti toodi korteri oma#!?!# palvel eelmisel päeval kohale tumba, kuhu ta enda riideid sai hoiule panna. See lahendus tuli muidugi ainult ajutiselt arvesse. Pärst asjade ümberasetamist suundus Kirru tagasi magama. Kell 9 jõudsid kõik korter kaheteistkümne ukse ette. Lere ei saanud ööesel eriti magada, millest andsid märku tema sassis ning närtsinud juuksed. Kui kopputamise peale Kirru ust ei avanud, vajus Lere nurka, mille peale hilisemad tööleminejad korteritest 22, 23 ja 17 imestasid. Muideks nägid lapsed korteris 17 esmakortselt. Rõõmsalt tervitasid nad noort härrat, kes jätkas oma teed treppist alla. „Muidugi,“ lõi Melina oma pea vastu seina. „Mis on?“ küsis Haru. „Ma tean, miks ta meid sisse ei lase.“ „Miks siis?“ huvitus Garl. Ka Lere tahtis midagi öelda, kui tema suust väljus vaid segane mõmisemine. „Loogiline ju. Me võisime omavahel kohtumisaja kokku leppida, aga tema ei tea sellest midagi.“ „Äkki ta jättis ukse lahti,“ pakkus Garl. „No mine nüüd,“ torises Haru, „et meid sisse lasta…“ Melina vajutas uksele, ning see vajus lahti. „Kas sa magad?“ küsis Melina. Vastus ei tulnud. „Ma lähen äratan ta üles,“ lausus Mellu. Garl ja Haru noogutasid, märgiks missiooni üleandmisest. Kirru lebas riietekuhja all diivanil. Vaevalt lähenes Positiivsus magavale tüdrukule, kui to ärkvel oli. „Palun tooge mulle homseks tekk,“ ütles ta solvunult ja tegi diivani riietest puhtaks. Nad astusid Leret tassides sisse. Viimane heitis end kohe üle diivani pikali. Kirru istus diivanile ja käskis teistel püsti seista. Ainult Melina üritas tumbale istuda, kuid sealt kamandas Kirru ta kohe minema: „Hulluks läksid või! Miks sa mu riiete peal tahad istuda?“ Melina taganes vihaselt silmi pööritades. Muru kratsis omakorda Mellu jalgu, sest tüdruk talle peaaegu otsa sõitis. „Tänases päevakorras,“ hakkas Kirru rääkima. Haru imestas: „Mis ajast me päevakorda järgime?“ Kirru osutas kriidiga tehtud kirjutisele, mis isegi ilustas tolmust tumerohelist seina, mille tapeedi jaoks lapsed kulutada ei raatsinud. Ta jätkas: „Tänases päevakorras seisab ujuma minek, kohvikusse minek, pargis kõndimine.“ „Miks just sinna?“ tahtis Haru teada. „Miks mitte? Esimesed sammud, mida ma teile õpetan elu nautimsel, lähevad just nende tegevuste alla.“ „Jah, aga vaata ilma. Niimoodi ma küll ujuma ei lähe,“ sõnas Melina „Olgu,“ andis Kirru alla. Haru pakkus välja: „Miks me toas pesitseda ei võiks? Lere vajab ka puhkust.“ Kirru kirtsutas nina ja ristas agresiivselt käed: „Minu poolest võite tuppa jääda, aga see uks läheb kinni seniks, kuni tänavalambid süttivad.“ Tüdruk lükkas sõbrad korterist välja ning sulges ukse. „Kas sul on mõni parem mõtte?“ küsis Haru Garlilit. Hallpea raputas pead. Nii järgnesid korteri 12 endised oma#!?!#d ja uuele oma#!?!#le esiukseni. Vastik ilm tervitas neid õue jõudmisel tuulepuhanguga. Lere tahtis juba tagasi minna, aga jõuetuses ei avanenud talle välisuks.

*

Tuul puhus mööda räpaseid teid liiva laiali. Deri langetas. pea, et liivapuru talle silma ei puruks. „Tegelikult,“ mõtles Deri koduuksel seistes, „peaksin ma vihmavarju kaasa võtma.“ Nende sõnadega taganes ta paar sammu, et esikust vihmavarju kaasa haarata. Deri keeras ukse lukku ja kõndis mööda pikka tänavat, mis otse kesklinna viis. „Miks ma seda ometi teen? Minusugune inteligents,“ kõhkles Deri hetkeks ja peatus sammu pealt, sest ta veel kodu jäämise peale mõtles. Äkitselt tõusis varasest külm tuuleiil ning Deri jakk tahtis minema lennata. Mees kohendas oma jakki ja alustas kõndimist. Detektiivi tee peale jäi väike kollane majas, mille aknasse ta vaatas iga kord, kui ta sellest mõõdus. Vaatamata päevast ja ilmast põles seal alati tuli. Aken ei varjanud kardina ning toa elanik tuulutas tuba vahetpidamata. Aken seisis kinni vaid külma pakasega. Derile meeldis juurelda ela#!?!# kohta. Olenevalt Deri mõteta tujust võis seal istuda rätis naine, kes iga päev oma surnud last taga igatseb. Vahel kükitas akna peal tüdruk, kes majast haiguse tõttu iial lahkud ei võinud, kui sellest hoolimata elust kõige rohkem teadis. Mõni kord nägi ta aknas istuvat kassi, kes kohut mõistvalt mõõdujate peale vaatas. Kui Deri ennast hästi tundis, rääkis temaga kass: „Päevast päeva vaatan ma siin lolle aknast mõõdumas. Aga iga kord sind nähes rõõmustan ma tohutult. Keegi sama tark ja ilus, kui mina.“ Deri otsustas sel samal hetkel, et ta üks kord maja elanike külastab. Deri suundus kesklinna poole. Mida lähemale ta jõudis, seda vihasemalt puhus tuul.

*

Kui kamp noori jõudsid kohviku nimega „Tükike lõunat“ ette, ei paistnud nende kõhu korinad enam inimlikud kostvat. „Kuule, aga me võime ju siin süüa,“ osutas Haru kohvikule. Garl kõhkles pakkumise peale: „Kas see just kõige parem koht on. Üks kord ma sõin siin ning ei jäänud eriti toiduga rahule. Me võiksime pigem paarsada meetrit edasi minna. Seal nurga peal asub üks fantastiline prantsuspärane pagarikohvik.“ „Ei, mina ei jaksa enam käia. Lähme siia,“ vaidles Kirru vastu. „Sinu fantastilisse Prantsusmaa kohvikusse saame tulevikus minna.“ Garl noogutas pead ja lükkas ukse lahti. Kõlas vaikne tilin, mis märkis uute külaliste saabumist.“ Leti taga istus teenindajanna, kes parasjagu muusikat kuulas. Sisenejaid ei plaaninudki ta tähele panne. Teenindajanna viibutas pead muusikataktiga kaasa ja vahepeal trummeldas ta sõrmedega vastu lauda. Varsti mõistis ta siiski pead tõsta ja naeratas külastajatele soojalt. Kirru võttis kohe kõige nurgapoolsema diivani istme ära. Teised jätsid ainsa teise diivani koha Lerele, kelle silmad laisalt ümberkaudset jägisid. Ta tänas teisi ja järgmisel hetkel jäi ta juba uinama. Kohviku seinad olid helekollaseks värvitud ning kogu mööbel värvus tumepruunist kuni punakani. Laua peal seisis kõhnade pappist kaantega menüü. Pärast toidukaardi lugemist pettus Haru menüüs: „Ma ei teandud ette oodata, et siin vaid kohvi ja koogiviile saab. Mõni salat ka, aga ükski neist ei ära minus isu.“ „Kuidas siis nii?“ küsis Garl talt, ise kaugelt menüüd silmitsedes. „Just nagu ma ütlesin. Nimi „Tükike lõunat“ eksitas teid pärist tõsiselt. Tükike samas esinab ennast väga hästi.“ Haru torises vaikselt ja valis lõpuks endale kitsejuustu salati. „Mina võtan vist murelikoogi. Kuidas teiega,“ jõudis Melina otsusele. Järski tõmbus Garli nägu kaameks. „Kas keegi üldse raha kaasa võttis?“ küsis ta sõpradelt. Kirru vastas: „Ei, kas ma pidanuks?“ Garl tegi suured silmad ja raputas pead: „Kuidas me siis toidu eest maksame?“ „Sa ei võtnudki raha kaasa?“ „Muidugi mitte, sa ise ärgitasid meid nii ruttu õue, et ma ei mõiganudki raha ühes võtta.“ Haru rahustas teisi: „Rahu, ma kannan alati pangakaarti enda taskus.“ Ta küündis leti poole vaatama ja nägi, et kohvikus ainult sularahas õiendatakse. „Ma lähen ja külastan õige üht sularaha automaati,“ ütles ta toolilt tõustes. „Ma tulen ka sinuga,“ lõi ka Melina selja sirgeks. Ka Kirru ei raatsinud aega raisata ootamisega ja jättis Garli Lerega üksinda. Kui nad ukse kaudu lahkunud olid, uuris Garl ümbrust. Tundus, et nad ei söönud siin hetkel ainsana. Teisel pool ruumi asus kaetud laud. Kes iganes seal istus kandis suurt vatsa, sest söögilaual asus 3 tassi kohvi ja üks väike taldrik, mida asustasid koogipuru ja kõvaks kuivanud moos. Lere patsutas Lere õlga, kuni tüdruk ärkas. Vaikselt teatas Garl talle: „Kuule! Ma lähen vetsu. Ütle teistele seda, kui nad tagasi istuvad ja minu puudumist imetsevad. Siis nad ei pea minu pärast muretsema.“ Lere noogutas ja uinus taas. Aeglaselt lähenes hallpea vetsule, mida kindlustasid kaks ust. Garl kuulis vähest hingeldamist ning oletas, et kellelgi väga halb päev on. Ta astus sisse ja sulges enda järel ukse. Miski ei paistnud õige. Tema ees seisid kaks inimest - üks neis mees ja teine tundmatu. Nad sehkeldasid omavahel midagi. Võõras hoidis kindlalt käes läikivat pussnuga, mis edasi ja tagasi kiikudes mehele tema vastas ohtlikult lähedale jõudis. Kiire liigutus ja nuga seisis mehe rinnus. Vaikselt vaatas Garl, kuidas tihedalt riietesse mässitud kuju noa aeglaselt kehast välja tõmbas. Mis enne puhas määrdus nüüd tumeda ja tihede verega Jõuetult kukkus noahaavaga keha maha. Mehe huulilt kostis noor ja kahetsusi täis surmaohe. Surm vahtis mõrvarile tapetu silmadest näkku. Garl astus sammu tagasi ja tahtis seinale toetuda. Mõrvar märkas Garli, kuid teadis, et poiss liikuda ei võinud. Kogu kükkitas surnukeha kohale ja alusatas rappimistöödega. Nuga tõmbles raskelt, kui kuju nuga edasi tagasi tõmbas. Purustades siseorganid ja fileerides alles elanut nahast. Ikka, jälle ja uuesti tõstis mõrvar noa ja lükkas selle taas sisse. Garl ei katsunud liikuda ja vaatas ahastusega keha rikkumist. Mida ta pidanuks tegema? Hallpea hoolis enda elust kas liiga palju või liiga vähe. Osavalt lõpetas mõrvar koletistöö ja silmitses Garli kurjakuulutava pilguga oma maskeeringu tagant. Mõrvari kehal ei asunud ühtegi plekki. Ta tõusis keha kohalt ja lähenes Garlile ohtliku kiirusega. Iga samm kestis igaviku. Poisi tõstis pea, sest võõras temast mööd kõndis. Hallpea teadis, et kui kogu teda hetkel rünnanuks, oleks ta vabatahtlikult noahaava vastu võtnud. Tapja seiskus veel ukse ees ja pakus poisile soovituse relva jakki alla peites: „Püsi valvel!“ Mõrvari hääl kostis sosinal ning Garli kõrvad ei mõistnud eristada, kas kuju meheks või naiseks leidus. Uks avanes ja kogu kadus selle taha. Põrandal lebas kogu roimari käte töö. Mehest laip näis täpi pealt sarnanevat, sellega mida Lere talle väheke aega tagasi näitas. Garl märkas põrandal maas lebavat sinist po#!?!#eimütsi. Kohutava mõted käisid hallpeast läbi. Kas mõrvar tapab, ka tema. Ei sa olla, ta teinuks seda juba. Mida ta mõtles sõnadega „püsi valvel“? Miski ajas kõhust üles, kuid Garl puikles vastu. Ta üritas naeratada. Hallpea oletas: „Jah, just nii. Kui ma midagi kostan ta mu tapab. Ma ei tohi kellegagi oma teadmisi jagada. Saan hakkama.“ Ta üritas iseendale kinnitada, et seda juhtub iga päev – tavaline asi, aga kaugel alateadvuses mõistis Garl oma eksimusi. Vaikselt sammus Garl tagasi lauda, kus tema sõbrad juba einestasid. Ta näolt ei andnud midagi lugeda peale vähekese melanhoolia, mis teistele tavaline paistis. Tema käed värisesid tugevalt ning hallpea pidi tooli servast kinni hoidma, et normaalsena paista. „Mis sul hakkas?“ küsis talt Melina. Garl raputas pead ja vastas küsimusele küsimusega: „Kas te mõnda meest nägite siit välja tormamas?“ „Ei mina näinud kedagi. Me istume siin kohvikus ainsatena. Arvestades pakutavat toitu mõistan ma seda,“ vastas Haru talle. Garlile telliti sidrunikook meesteenindajalt, kes naist asendama tulnud. Teda nähti ka tutavate seas väga laspsepärasena ja ka väheke lollina. Igavusest istus ka tema nendega maha ja liitus laste hoogsa vestlusega tulnukatest.

*

Deri istus puust pingi peal, mis seisis jonnis näoga hiiglasliku beebi marmorkuju ees. Tema ees sibasid tuvid ja üks neist tahtis just nüüd ennast Deri pruunide saabaste peale tühjendada. Uurija jõudis Deri juurde, kes kella vaadates sekundeid luges. „Lõpuks ometi siin,“ tervitas detektiiv uurijat ning tõusis, et Maasikat kätelda. Sellega rikkus Deri tuvi plaanid. Hall tuvi vaatas rumala näoga tema jalga ning suundus seejärel tänavakivide vahele kuhjunud prahti nokkima. „Jah, jõudsin ka kohale,“ lausus uurija Maasikas hajameelselt. „Ega mu kohale jõudmine liiga kaua aega ei võtnud?“ „Muidugi mitte,“ valetas Deri talle näkku ja võttis juhtimise üle, „kuid arutame nüüd meie siia tuleku põhjust.“ Ambitsioonikas uurija jõudis juba varakult teistest kõrgemala ja naeratas, kui said vanemat detektiivi aidata. Rõõmsalt vastas Maasikas: „Te soovisite minuga rääkida selle juhtumi teemadel. Te paistate siiski sellest huvituvat. Ma arvasin, et te nii väikeste asjadega ei tegele.“ Deri tõstis kulmu ootamatust Maasika südikusest ehmudes: „Täiesti õige. Mind huvitas lihtsalt üks väike detail.“ „Ma kardan, et ei oska sind aidata.“ Uurija Maasikas vaatas Derile kurvalt otsa. Maasikas tõmbas silmapaistva läikiva must jakki endale tihedamalt ümber, sest ta tundis vihmapiisku pähe langevat. „Ise tõite te juhtumi juures kõik detailid välja. Me ise kontrollisime need üle. Kõik sinu pakkumised seisid tõestatuna kindlalt püsti. Mõtes hõisks Deri rõõmsalt, kuid ütles Maasikale sõbralikult, nagu puhtast kaastundest: „Ole nüüd! Te ise leidnuks need asjad ilma minu abita ka. Teil töötab palju tublisid uurijaid.“ Maasikas naerats talle rõõmsalt, aga hoidis end tagasi ja märkis: „Tihti töötavad nad tõesti päris hästi, kuid viimasel ajal edenevad juurdlused aeglasemalt. See peab praegune ilm olema.“ „Igatahes,“ võtis Deri juttu jälle üles, „ei puuduta minu küsimus juurdlust otseselt.“ Maasikas vaatas detektiivile uudishimulikult otsa ja ootas jätku. „Ma ei mõista. Miks te lasite ajalehel nii võigast pilti näidata.“ Maasikas mõistis Derit ja vastas pead noogutades: „Me plaanime inimeste silmasid püüda, et me kõik ettevaatlikumad oleksime.“ „Ah nii?“ küsis Deri. Mehed lahkusid üksteisest ja kõndisid mõlemad oma teed.

Kohvi lehk läbis vana naise korterit. Viimane kohvitilk kukkus plärtsakaga tassi, mille peale vana naine Lisabelle hoogsalt püsti tõusis. Lisabelle harjumused va#!?!#esid teda. Mugavust ei muudeta. Naise haprad käed asetasid tassi sahtlile otse raadio kõrvale, kus mustad ääred korduvalt maha valgunud kohvist puidust pinnale huvitava mustri tegid. Ta sirutas sõrme välja kõrval asuva raadio poole, mida ta naine keeldus asendamast uuemaga. Seega ajas masin protestiks tihti suitsu välja. Ta kruttis juba ammu lõikamata jäänud küüne otsaga nuppe, et leida just seda raadio kanalit kümnest teisest, mis talle meeldis. Suures linnas nagu see leidis iga kilomeetri raadiuses mõni isehakkanud saatejuht. Kuidas need mehed elasid ja mis rahast, et nad ööd ja päevad läbi paarile püsivale kuulavale plaate ketrasid ja sooja häälega rääkisid. Ka Lisabelle leidis ammu aega tagasi oma lemmiku. Kanal „Sinine“, millele sattus naine ammu aega tagasi. Kogematta jäi tema raadio püüdma sagedusi „Siniselt“, kui ta uksekellale vastama jooksis. Sisenejaks juhtus tema sõbralik daamist naaber, kes võtmed kaotanud ja ootas abikaasa koju saabumist. Lisabelle kutsus ta sisse ja nad jäidki õhtu lõppuni raadiot kuulama. Kartusest kanalit kaotada kirjutas ta sageduse üles näiteks külmkappimagneti alla paberile, magamistoa tapeedile ja pärandatud siidist padjale. Nüüd aga oli Lisabelle üksinda. Tema mees ja naaber lebasid mullas. Järele jäid head mälestused mugavatest talveõhtutest, kui pere kokku sai ja kõik ühiselt soojas raadiot kuulasid. Seni muidugi kui telekast vanema masina asendas ja naise lapselapsed ei tahtnud enam vanamoodsate vanavanematega aega veeta. Loomulikult muutus kanali saatejuht korra, aga praegu ei pane Lisabelle seda enam pahaks.
Naine kikkitab kõrvu ja ootab tulevat. Just lõppes laul, mis esindas igat praegu popi lugu. „Tere siin kõigile! Ärge magama jääge, sest ma räägin teile täna paarist päris tähtsast loost!“ äratas voolava, kuid kurva alavarjundiga saatejuht kuulajaid. Lisabette pühkis juuksed näo eest ära ning lootis midagi head. Paremat, sellest mida tavaliselt lubatakse ja mis ootusteni kunagi ei kõrgu. „Nagu te juba ilmselt teate,“ jätkas rääkija lapseliku kiirusega, „tuleb kõigil elanikel ettevaatlik püsida. Eilne täiesti kohutav rünnak ei jäänud meie kõigi kurvastuseks viimaseks ja pean teatama just tund aega tagasi toimunud õnnetusest. See toimus vägagi kaugel eelimsest õnnetusest, kesklinnas ühes kohvikus, mille nimi jääb hetkel teadmata.“ Saatejuht tõmbas kopsut täis sama kiire hooga taas alustamiseks. Lisabette võttis väikese hetke kohvi lürpimisega. Ta imes tumedat ollust enda suhu üle krobedata huulte, mis hädasti vedeliku vajasid ja saadu eest naist tänasid. „po#!?!#ei pressiteataja teatab, et mõrvar on kindlasti üks hullumeelne isik. Teiseks ohvriks jäi po#!?!#einik ja valmistutakse ning üritatakse ennetada kolmandat ohvrit. Nii, et püsige ettevaatlikult kuulajad, sest keegi crazy ründab juhuslikult ja suvaliselt keda vaid soovib.“ Naine mõmises itsitades endale: „Mind sa kätte ei saa, sa soe inimene ei tea, kus ma elan.“ Saatejuht hakkas rääkima poliitikast ning seejärel ilmateatest, mis harva kõikus keskmiselt vihmavõimaluselt ja kaheteistkümnelt soojakraadilt mujale. „Soovitan teil varuda toitu ja püsida sees, sest sajab nugi ja võib saabuda külmema ilmaga suu…“ Kanal katkes ja Lisabette proovis erinevaid kanaleid, kuid muutust ei tulnud. Raadio seisis katkisena ja ajas sinust suitsu välja. Märgates seda tänas ta suuremaid võime selle eest, et raadio teda käppides põlema ei läinud. Vana naine tõmbas juhtme seinast välja ning jõi must kohvi ühe lonksuga alla, nagu ei tunneks ta maitset. Viimast võib isegi õigeks pidada. Ta suundus raadioga korter kaheteistkümne juurde ning kopputas. Pärast mõnda minutit ja koputust ning vahele isegi hüüdmist andis Lisabette alla ja sõnus lapsi täis: „Miks te mind sisse ei lasi. Ma tean, et ta seal vaikselt itsitate.“ Ta mõtles endamisi: „Ei saa olla, et nad kuskile mujale läinuks ega ju. Ta jooksis raadioga tagasi oma korterisse, sest soovis masinat maha panna ja lastele kirja kirjutada. Aastatejooksul ilusaks muutunud käekirjaga saabusid paberile sõnad ja rõõmsa näo joonistus. Lisabette ei jõudnud oodata ning kiirustas ähmi täis, kuni kiri valmis sai. Väikeste ümarate tähtedega seisis palves või sõjakuulutses järgmine:
„Tere korter kaheteistkümne lapsed. Tean naerate praegult minu üle, aga kunagi vajate ise samamoodi abi noorematelt tomatalõikurite ja neetud tahvelkahvlitega. Käsin teil homseks minu juurde tulla raadiot parandama või muidu kirjutan teile järgmiseks täieliku ja halastamatu sõjakirja. Autasu on suur ning kopsakas. Ärge jääge sellest võimalusest ilma. Võite isegi minu raadio pealt oma tänapäevast kips-kõsi kuulata. Südamlike soovidega teie Lisabette!“
Ta suundus tagasi alla ja koputas viimast korda uksele. Vastust ei tulnud ja ta pistis paveri ukse alt sisse.

Tänavad püsisid tühjaden ning enamus inimesi istus praegu kodus teleka ees või magasid soojad tekki all unustades päevaseid muresid. Ometigi ootasid korter kaheteistkümne lapsed bussi. Bussipeatus asus jõe kaldal ning ei omanud katust. Linnaisad ei raatsinud raha selle peale raisata ja panid enamus raha pigem turvalisusesse. Vaatamata suurtele kulutustele po#!?!#ei, meditsiini ja tuletõrje peale, kuulis kuritegudest iga päev. Kas varastati mõnelt tutavalt rahakott ära. Tõõkas linnas nagu meie omas teadsid ka vargad osavamaid viise varastamise ja petuse läbi viimiseks. Tänavad võisid küll tühjad olla, aga juba praegu tundus ta rohkem kodustatud kui päeval. Kostis naerulaginat ja vahepeal ka turtsumist sekka. Arutati kõigest, millest sooviti ning aeg jäi seisma. Suur ja kõikvõimas aeg halastas laste peale ja tundis neile kaasa. Ta üritas kõigest väest öelda neile: „Need jäävad teie parimateks tundideks. Ärge unustage neid.“ Kuid ka aeg ei näinud tulevikku ja huvitus korter kaheteistkümne eelmiste asukate ja uue oma#!?!# omast. Parasjagu kõneleti kass Muru puudutvaid segadusi. „Kujuta ette,“ alustas Kirru vaimustatult, „et eile kui ma just lõpetasin kõikide oma sõpradega rääkimise telefoni teel. Seejärel soovisin ma magama minna ja vahetasin riided ära.“ „Miks ma seda peaks ette kujutama,“ muheles Haru, kes hoogsalt Kirru ja Melinaga vestles. Kirru ei pannud teda tähele ja jätkas oma jutlustust: „Hakkasin magama minema ja järgmisel hetkel kukkub mingi kole hall kuju suure hooga minu voodile.“ Ta peatus hetkeks ja mõtles eilse öö peale järele. Oma mõtet korrastanud jutles ta edasi: „Ehmunult karjusin ma väheke moe pärast ja jooksin vannituppa kraanikausi alla peitu.“ „Sinust ma küll poleks argpüksi arvanud,“ naeris Mellu. „Loomulikult pead sa ennast paremaks,“ turtsus Kirru torinal, kuid sõbralikul toonil. Melina lausus kõige oma võimsusega talle: „Vaata ma tõestan sulle seda.“ Ta tõusis oma kohalt ja suundus Lere juurde, kes jalgu kivise põrandaga jõeäärelt jõkke pistis. Vasaku jala suure varbaga vedas Lere vee peale sooni. Melina lähenes talle ettevaatlikult ja tonksas Lere selga. Viimane ei pannud seda tähelegi. Kirru hakkas raskelt naerma ja pistis vahepeale mõned sõnad: „Seda kutsud sa julguseks?“ Ta naeris omaette edasi. „Miks ta peaks oma sõbraga midagi sellist tegema?“ küsis Haru Lerelt. Kirru lõpetas naeru ja võttis loo kokku: „Igatahes pärast julguse kogumist, uurisin ma halli kogu kaugemalt ja tundsin ära Muru. Kass mõtles ennast väga kõrgeks. Oli ennast kerra tõmmanud ja magas minu voodis.“ „Ning muidugi,“ küsis Haru naljatades, „magasid sa põrandal?“ „Loomulikult,“ vastas Kirru julgelt, nagu juhtuks kassi pärast põrandal magamine kõigiga iga päev. Hetke vaatasid Melina ja Haru talle juhmilt otsa. „Ma ei saanud ja voodi peal magada, kui seda paks kassikarvade kiht kattis,“ kaitses Kirru endalt. „Oled sa karvade vastu allergililine,“ sai Melina asjast aru ja tundis ennast hästi. See kesti vaid sekundi, kuna Kirru vastas kiire eitusega. „Me võiksime midagi Muruga ette võtta,“ pakkus Melina. „Jaa,“ nõustus Kirru mõttega ning pakkus omalt poolt, „värviks äkki ta kõrvad roosaks.“ „Hea nali!“ hüüdis Melina talle. Kirru suunurgad vääratasid, millele järgnes kerge noogutus. „Kes küll seda teeks?“ küsis Haru. „Mis sina arvad?“ uuris Melina Garlilt, kes pingil vaikselt istus. Automaatselt vastas ta: „Ja jah tiputab tõesti.“ Nagu tõestuseks vaatas ta taevasse, nagu üritaks läbi mitme linnatulede käes kollaseks värvunud pilvekihtide tähiti vaadelda. „Tõepoolest,“ ütles Kirru ja kohendas riideid. „Annaks äkki Murule kolm nädalat katseaega ja kui ta ei paranda oma käitumist,“ lausus Haru, „kõrvaldame ta.“ Tema silme kattis tõsine vari. Melina ja Kirru naersid. Garl ei naernud. Tühi buss saabus ja viis kõik turvalistesse voodidesse. Sõnakesetagi suunduti oma koju. Jäeti maha oma praegune mina ja mindi imelisse või mõne jaoks kohutavasse unemaailma. Kirru hoidis Murul silma peal ja ei ehmunud see kord. Lere kukkus surnult voodisse. Haru ja Melina juba norskasid, tekk üle pea. Vaid Garl ei maganud kiusu pärast. Ta mõtles tänavu üle järele. Siis ta mõistis segadust, mis muutis loo veel segasemaks. Hallpea mõistis, et ta ei tunnu tundeid. Esimene viha ja kartus surma ees sai mööd ning ta ei tundud midagi. Ta ees seisis dilemma, kuidas käituda. Suur vallutaja aeg saatis käsu universumi va#!?!#ejale, et aeg tuleb peatada. Universum ei suutnud enam Garli mõteid läbi mõelda ilma ülekuumenemata. Aeg peatus, mõted aeglustusidm ja Garl uinus seal samas aknalaua peal, lahtise akna all.

*

„Mis sunnib inimesi tapma?“ arutles Deri enesega koduse töölaua taga. „Inimene tappab viha pärast kellegi vastu või egoistliku soovi tõttu. Ehk igatseb ta raha järele ja haarab ahnelt armastust.“ Ta sirutas jalad välja ning sulges sõrmedega oma silmad. „Me ei saa seda teada, sest…“ lausus ta kõva häälega. „Kõigele peab leidma seletuse.“ Ilmatu jõuga tõmbas ta raamaturiiulist raamatu ja hakkas seda paaniliselt lehitsema. „Miks ma ei tea!“ karjus mees. Ta viskas raamatu teise toa otsa samal ajal järgmise raamatu järele haarates. „Miks ma ei tea vastust? Miks ei tea minusugune tark mees vastust nii lihtsale küsimusele.“ Ta kõndis mõõda tuba edasi ja tagasi, kuni ta maha rahunes. „Ma pigem lähen enne magama, kui ma midagi rumalat teen.“ Pikk tõmme üle pea andis märku higistatud vedeliku kogusest.

*

Kätte jõudis hommik. Öised piinad said läbi ja inimesed suundusid tööle tegema oma igapäevast üksluist tegevust. Ka Garl oli üles ärganud. Ta keeras ennast voodis mitu kora ringi. Lõpuks mõistis ta, et tal taas uinuda ei võimaldata. Unes tundus kõik kergem. Tuleks tal kasvõi kooli minna ning keskenduda millelegi muule. Siiski tõusis ta linade vahelt üles ja ringutas valmilt. „Kuidas ma peaksin käituma?“ küsis ta eneselt. Hallpea suundus köögipoole, et midagi hamba alla panna. „Jama,“ mõtles Garl külmkappi lahti tehtes, „ainult jäägid.“ Ta võttis küllmikust võileivamaterjali ning pani need lauale. Tuba täitis külm valgus. Õhus pinisesid sääsed, kes üksteisega kollase koonusekujulise lambi peal vestlesid. Garl uuris kella ja imestas, et too alles kaheksat näitas. Teised pereliikmed olid toast lahkunud, aga Kirru veel ilmselt magab. Garli käsi haaras ajalehe järele, kuid jättis lehe rahule. Teda ei huvitanud hetkel ei miski, mis teda ennast ei puudutanud. Rahutult teeb ta valmis võileiva. Valmis seda sööma, avas ta suu. Ka selles otsustas poiss ümber. Võileib langes kurvalt lauale ja Garl tormas toast välja. Ta tormas koputama korter kaheteistkümne uksele, kuid kuulis samme. Sammus kõlasid rasketena ja kajasid alt vastu. Garl hiilis vaid hetkeks tulijale pilgu. Hallpea petumuseks märkas koridorist üles ronija teda ning hüüdis: „Tere!“ „Hommikust,“ vastas Garl kurvalt. „Mis, su nimi on, poiss?“ küsis võõras mees talt. „Garl.“ „Või nii?“ imestas tulija, „siis ma leidsin õige inimese.“ „Mida te minust soovite?“ uuris Garl. Kui tulija lähemale tuli, mõistis Garl, et võõras mees oli. Ta kandis viisakat siniste triipudega triipsärki ja kõndis esinduslikul sammul. „Las ma tutvustan ennast,“ sõnas mees lähemale jõudes. Mees vaikis hetke ja uuris Garli välimust. Sassis hallid juuksed, silmis seisev kummaline pilk ja pikk kondine kehavorm vastas mehe käsitlusse jõudnud kirjeldusele. „Võid mind kutsuda Uurija Maasikaks.“ „Mida tahab uurija minult?“ Garli olu hetk tagasi mõtelennuga eile juhtunu ajutiselt täiesti ära unustanud. Poisi ebaõnnetuseks tuli see talle jälle meelde. Süda hakkas kiiremini lööma ja jala lihased tõmbusid pingele, kui ta ära jooksta ihanuks. Vapralt, kuid rumalt seisis ta Maasika ees. Hallpea manas esile võimalikult ükskõikse näo ning üritas oma vanusele normaalselt käituda. Maasikas muigas ja küsis poisilt: „Kas me võiksime kõneleda kuskil, kus keegi meid pealt ei saa kuulata?“ „Loomulikult,“ vastas Garl ja näitas talle teed. Maasikas irvitas taas, kui poiss ümber pööras. „Iga punkt läbitud. See on kindlalt tema,“ mõtles mees Garlile järgnedes. Hallpea juhatas uurija naiivselt oma korterisse ja näitas köögi#!?!#. Istunud, lausus uurija Garlile: „Kas on võimalik, et te käisite eile kohvikus „Tükike lõunat“?“ Garl laiatas jalgadega ning haatas võileiva järele. „Võis juhtuda,“ pobises ta nina alt, kuigi üritas kõvemalt rääkida.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!