To see you never again (osa 5) (2)

"M-m-ma ei suuda ... Tuhk? Mida? Ma ei saa millestki enam ..." ja ta puhkes nutma ja ennast solvama. "Mis ema ma selline üldse olen? Ma ei saa oma lapsi ega ka kodu kaitstud - sarimõrvar tungib mu koju sisse ja varastab lapsed ära, ilma et mina midagi kuuleks." nüüd tampis ta endale juba rusikaga vastu pead ja järgmisena jõudis ta oma tugevate kätega põlvedeni. "Ema," ütles ka Marii nuttes. "kui keegi üldse süüdi on, siis isa, et ta meid üles andis, tapmisnimekirja oma verega kirjutas." ta arvas, et praegu on tõesti ainus süüdlane isa, kuid sügaval südames ta ikkagi armastas teda ja tahtis, et midagi poleks juhtunud, seda tahaks loomulikult ka mina: see süütu inimene, kes seda siin arvuti taga tipib ja seejuures uusi fakte endasse ahmides neid edasi arendab. "Ma oleks ... Ma oleksin pidanud aru saama, et te isaga pigis olete ... Ma ei näinud midagi, olin pime nagu kana!" alustas nüüd ka Marii, kuid ema pani talle sõrme suule ja teda vaigistas ka see, et poli.tseiautode signaali oli juba kuulda. Ema, kes oli vahepeal juba uuesti maha istunud, tõusis püsti ja noppis laualt oleva kirja. Ta luges seda ja näitas seda siis ka Mariile:

Hinges plahvatab pomm - sa põled, ja keegi ei märkagi seda : )

"See on alatu!" olid Marii esimesed sõnad. "Kas mingi põlevkivikarjäär? Midagi põleb? Pomm hinges?" proovis ta kirja lahti seletama hakata, kuid ema tabas kõik ära palju kiiremini. "Mälestus ..." pobises ta ja tema südame vallutasid uued pisarad. "See on kütmistehas, seal meie isaga kohtusime, ekskursioonil ja seal viisime ükskord ka ise pärast mitmeid sealkäike ekskursiooni läbi, pärast seda ähvardasin ma isa maha jätta, kui ta joomist ei jäta." ta rahunes. "Nii, me nüüd ootame poli.tsei ära ja anname tunnistused, siis sõidame sinna ja kutsume poli.tsei kaasa - pole midagi lihtsamat." oli ta nüüd endas kindel.

Aga ma võin vanduda - Maailmas on olemas tuhat lihtsamat asja kui see.

Autori kommentaar »