To see you never again (2. osa) (17)

"Tere hommikust, emme!" ütles Marii niimoodi nagu ta poleks midagi kuulnudki. "Kas isa on kodus?" jätkas ta samasugusel rõõmsal toonil. "Ei, ma arvan et ta püüab ennast kuskil kainestusmaja magamispingil kaineks magada." vastas ema pahuralt ja samas ka üllatunult. "Selge ..." vajus Mariil tuju ära, kuid ta ju nagunii teadis, et iga päev ta elus on täis muresid ja pettumusi. Ta ei olnud üllatunud, vastupidi, see oli ta armetus elus tavaline, kuid ma pean siin kohal mainima, et ta oli suur optimist, niiet iga asi sai tema arvates elus olla hea, mitte et mina seda arvaks. Marii teadis, et ta lihtsalt peab minema selle vangla teema juurde, kuid seda pärast sööki, kuna ema hakkas nagunii anorektikuks muutuma ja ta ei tahtnud ema söögiisu ära ajada. "Noh, egas midagi, kas sa tegid juba süüa? Mu kõht protestib muuseas ei vastuse üle, ma tunnen seda ette." pööras ta kõik jälle naljaks. Ema muigas: "Ei tea küll kellelt see naljasoon sinu sees pärineb?" Ta tuju muutus paremaks, sel ajal kui ta kahele taldrikule panni pealt munaputru lükkas. "Ei tea," vastas Marii. "aga ma arvan, et Murilt, hoidku Jumal et ma veel tema moodi oma jalgu porilombis pesema ei hakkaks ja sealjuures veel seda vett ei lakuks." Ema purskas naerma. "Inimesel peab ju mingigi hügieen olema, ütlen ma!" ja nüüd naersid nad juba koos.
Kui nad olid emaga ära söönud ja oma päevaplaanidest rääkinud, mille hulka kuulus arutamine mida siin või seal teha, tundis Marii nagu keegi teda seespoolt togiks. See oli selgelt märk, et Marii peab ka valusamaid teemasid puudutama. Niiet ta proovis alustada: "Tead ema, mul oleks vaja ühest asjast rääkida." ta krimsutas sealjuures nähtavalt nägu, et ema aru saaks, et see ei meeldi tallegi. "Räägi, ma kuulan sind alati, sa ju tead." proovis ema ka rahulikult jätkata ning tehes tõesti nägu nagu ta ise ei teaks millest tahtis Marii rääkida. "Vaata, kui ma hommikul ... Kui ma hommikul alla tulin, kuulsin ma sinu telefonivestlust. Kes helistas?" Ema ohkas selle peale. "Ma arvan, et sa said umbes ju aru ka. Ma tean, et sulle pole mõtet valetada nagu mõni ema oma tütrele valetaks. Sa kuulsid liiga palju." ta raputas kurvalt pead ja valmistas ennast rääkimiseks ette. Ta teadis, et tuleb pikk hommikupoolik.

Autori kommentaar »