Teema: Järjejutud / Noortejutud

Teismelised jutustavad (3) (1)

Teismelised jutustavad- kolmas osa.


Kokkulepe.

Kaugemal oli kuulda müra, mootori kõla. Ja sealt ta tuligi, oma brünetti soenguga, mille tukk oli kallutatud ette õigemini ülespoole, kui geeliga. Silmas see sõbralik ning muretsev pilk, mida Vanessa oli igatsenud.
,, Vaness," ütles poiss, kortsutades kulmu.
,, Edward," Vanessa tõusis jalule ning samal hetkel proovis ta midagi öelda, vabanduse mille tõttu oleks poiss talle andeks andud, kuid Vanessalt ei tulnud ühtegi mõttet, ühtegi sõna suust, kui kõik oleks talle kurku kinni jäänud.
,, Ära piinle end.. ma tean," lausus poiss, samm- sammult lähenedes Vanessale.
Tüdruku näol tekkis muie, mis tänas teda kõige eest, mis ta oli tema heaks teinud, mitte ainult seda mis sel hetkel ta tegi, kuid ka minevikus olnud.
,, Sa polegi muutunud, " algas juttu Edward. ,, Ikka punastad siis, ... noh.. Tead, sa punastad kolmes olukorras; esimene, et siis kui sulle meeldib inimene, teine kui sul polegi midagi öelda ja kolmas siis kui sul on tõeliselt südames hea ja tead, iga sinu punastus su näol on erinev, mõni on punasem, teine kahvatum ja kolmas hoopis otse põskedel."
Vanessa poleks iialgi, mida imelisemat kuuldun. Ta ei teadnud inimest, nagu Edwardit, kes oleks teda nii palju teadnud. Iga Vanessa pisiditail oli teada Edwardil.
,, Ma ei ....," proovis tüdruk midagi vahele öelda, kuid Edward nägi, kui raske on sedaa tal öelda ja ütles kiiresti: ,,Ära vabanda! Ma tean..."
Ta tegi sammu lähemale ning sirutas käe ette, otse tema põskedele. Ta puutudas seda õrnalt, kui hellitades lapse.
Poisi käsi oli külm, kuid Vanessa punased soojusrikkad põsed soojendasid.
,, Kui soe," lisas Edward ning pühkis ühe sõrme otsaga pooleldi kuivanud pisara.
Kuid ega nad kaua üksteist vaadanud, kuna Edward oli tundud Vanessa värisevad keha, mis oli külm, kui jätta põsed vahele.
,, Ma viin su koju, sa oled üleni märg." Ja jälle Edward muutus hoolitusmasinaks, keda Vanessa oli tundud teda just sellise inimesega.
Autos oli soe, mille mõnu tundis Vanessa.
,, Ega sul väga külm ole?" küsis Edward, võttes tagaistmel kampsuni.
,, Sa siis teadsid." Ning tüdruk tegi oma võluva naeratuse, ja sellest piisas, et Edwardi tuju taas esile tõsta.
,, Tegeld ma kahtlesin, ega sa pole migile kambale veel peale sattunud. Sind ma tean.."
Vanessa proovis enda kaitsta: ,, Ega ma selline peoloom ka pole."
See lause tundus solvavat iseenesest, Vanessat.
,, Vabandust preili."
,, Võimatu oled," see oli öeldud väga sõbralikult, ning heas mõttes.
Auto jäi seisma, sekundid tiksusid ning kumbki ei julgenud või ootas, et kaaslane oma suu avaks esimesena.
Poiss andis alla: ,,Tore, et sain sind abistada, loodan et su ,, sõbrakesed" enam ei solva sind."
Vanessa sai aru, mida ta vihjas: ,,Kas sa tahad öelda, et ma kasutan sind?" See küsimus oli väga tõsiselt küsitud.
Edward jäi mõttesse, ta teadis mida vastata, kuid otsis sõnu, et seda paremini väljendada.
,, Sa oled erinev. Sinust on alati oodata erinevaid vastuseid ning tujusi. Keeruline inimene oled sa, Vanessa."
Vanessa ei saanud, kas viimane lause oli kompliment või just vastupidi, äkki hoopis mitte kumbagi?
,, Ma tahaksin seda heastada, tegu.." muigas Vanessa ning tahtis oma arved tagasi maksta.
Edward irvitas: ,, Me mõlemad teame, et see on võimatu, kuid on olemas üks asi, igatahes oleksin rõõmus kui sa seda teeksid, õigemini tuleksid kaasa."
Tema hääl kostus, kui muinasjutuliselt ja salapärasena.

Teavita ebasobivast sissekandest!