Teema: Järjejutud / Noortejutud

Teismelised jutustavad (1) (0)

( Praegult te arvate, et see on hullem mingi pubejutt, kuid ma teen kõik, et see poleks tüüpiline pubejutt )

Lahkuminek.

,, Ei Chess, ma ei saa enam nii elada," ütles Vanessa karjudes.
Mark, kes oli Vanessa poiss, vaatas teda ja võttis temalt käest kinni.
,, Sa ei saa!" Rabeles Vanessa tirides oma käe tagasi.
,, Ma pole sinu, saa aru," karjus tüdruk. Ta tiris sõrmelt sõrmuse, mille oli poiss kinkinud ja viskas selle tema jalge ette ning läks minema, vaatamata taha.
,, Vanessa.." hüüdis poiss.
Tüdruk ei pannud teda tähele. Ta pühis näol pisara, mis pani näo sügelema, kuid mitte ainult olnud poiss nii õnnetu, kui näis, vaid ka Vanessa süda oli murtud väikesteks tükkideks, ka tema oli teda armastanud, kuid armastuses on ka piire ning neid piire Mark ületaski, mis Vanessale ei meeldinud.
Vanessa oli jõudnud tänava lõppu, võttis takso ja sõitis koju.
,, Vaness, Mark on helistanud sulle vähemalt sada korda," ütlev Vanessa ema, Lizy. Vaness varjas oma nägu, et mitte näidata oma nutust nägu.
,, Mamps, kui ta veel helistab, ütle talle, et mind ei ole kodus."
Lizy vaatas oma tütart kahtlevald ja jäi temaga nõusse, kuid tagasi kööki astudes küsis ta üle: ,,Kas kõik on korras?"
,, Jah. Lihtsalt täna on mul kohutav päev," ütles Vanessa, leides vabanduse enda imelikule käitumisele.
Lizy oli rahul vastusega. Ta oli sellega juba tuttav, see polnud esimene kord, kui Vanessa on pahur ja ei soovi kellegiga rääkida, seda juhtub tihti.
Vanessa läks väsinuna oma tuppa. Istus voodi servale ning sobras oma telefonis. Ta otsis pilte, Markiga. Vaatas need viimast korda ja meenutas neid rõõmsaid mälestusi temaga. Tal tuli üks hetk meelde Markiga, väga naljakas, mille tõttu tegi Vanessa viimse naeratuse sellel päeval.
Tema kurvad mälestused, panid ta mõtesse. Ta tahtis vaid ühte, öelda minevikule head - aega, kuid seda oli raskem teha, kui ta arvas. Delete* - nupule oli raske vajutada, raske oli kõiki neid mälestusi sinna paika jätta. Ta tegi ühe hingetõmbu ja vajutaski delete- nuppu, ta oligi kustutanud kõik Mikega seotud pilte.
Süda, mis oli tal sees, tundis kergendust. Mitte sellepärast, et ta kustutas neid pilte, vaid sellepärast et ta oli nii raske valiku teinud, kuid oli saanud hakkama.
Vanessa tahtis nüüd uue elule ,, tere " öelda ning hakata seda sellest hetkest elama. Alustuseks võttis ta taas oma kahe käte vahele telefoni ning valis oma sõbranna, Blairi numbri.
,, Blair?" küsis Vanessa üle.
,, Jah," vastas tuttav hääl.
Alguses tahtis Vanessa rääkida oma viimastest sündmustest.
,, Ma tegin seda."'
,, Mida?" küsis Blair uudishimulikult. Näis, et Baliril oli väga hea tuju, kuna iga sõna kõlas hüüdetena.
,, Ma jätsin Marki maha," ütles Vanessa, eriti raske oli tal Marki nime hääldada.
,, Ohh. . Vanessa...," proovis Blair oma kaastundlikust näidada.
Vanessa tahtis kohe teema muuta: ,,Eii kõik on korras... kuule läheks täna õige poodi, kuulsin, et uus riietepood on avatud, läheks õige ja uuriks millega on tegu."
Tekkis vaikus. Blair otsis õigeid sõnu ütlemiseks, kuid Vanessa ootas seda vastust, mida ta kuulda tahtis.
,, Ma ei tea. Mul on vaja teha veel ajaloo referaad," ütles Blair kurvalt.
Vanessa tundis uudishimu: ,,Mis referaad? "
Väike lühike vaikus oli, kuid pealegi vastas Blair: ,, No see, igatahes.. noh sellest sõjast... ma pean veel raamatukokku minema."
Vanessa segas vahele: ,,Sa vihakad raamatuid ."
Blair vastas kohe: ,,Pole midagi teha, tuleb minna."
,, Ma tulen kaasa?!" Pakkus Vanessa.
Blair hääles tundus muretsemine: ,, Ei. ei... ma saan ise hakkama. Ära sina oma väärtusliku vabaaega küll sellistesse igavate asjade peale rai.ska..."
Vanessa ütles, iga sõna rõhtutades: ,,Väga kahju, kuidas soovid."
,, Olgu mu ema hüüab mind, ma pean minema."
,, PIIP, PIIP."
Ja oligi kõne lõpetatud. Vanessa ei tundnud oma parima sõbrannat üldse, oli see üldse tema? - küsis ta endal.

Teavita ebasobivast sissekandest!