LUL - 8 - TERVE Osa!! (3)

"Jah. Ma elan selle kolimise üle. Aga homme lähme ikka Eestisse?" ema ja isa noogutasid. "Homme lähme Eestisse, pakime seal kõik asjad kokku, mida meil siin ei ole. Noh näiteks, sinu raamaturiiul ja sellised riided, paneme kolimisauto peale, seal pannakse..Okei, ma ei tea kuidas, aga jah! ".
________________________________________________________

Kui isa selle pika jutu ära rääkis, saatsin nad oma toast välja. Olin küll veidike šokis, aga elas üle. Võtsin väikese valge koti, panin sinna oma passi, ning Ameerika kodu võtmed. Rohkem mul sinna polnud panna, mu rahakott ja telefon varastati ju ära. Võtsin seljast ära üleriided, ning läksin pesema. Pesust tuldud, panin selga pidžaama, ning juuksed rätikuga torusse. Samal ajal, kui mu juuksed kuivasid, lugesin raamatut.
Juuksed kuivad - võtsin rätiku peast, ning pugesin teki alla, ning jäingi magama.

"Tõuse ja sära. Ja tee seda kiiresti!" karjus paps altkorruselt. Tavaliselt ütleb ta seda siis, kui me oleme kuhugi hiljaks jäämas. Ma tõusin kiirelt ning vahetasin riided kollase maika ning roosa seeliku vastu. Ma haarasin oma valge koti ning tõttasin trepist alla. Silmasin laua peal ka taldrikut, võileibadega. Krabasin sealt kaks viimast ning karjusin üle maja; "Ma olen valmis!!". Üsna pea said M & P ka valmis, ning võisime teele asuda. Lennujaama, muidugi.

Lend möödus väga igavalt - raamatut lugedes, filme vaadates või magades, ikkagi pikk lend ju siiski.

Pärast pikka sõitu, jõudsimegi Eestisse. Väljas sadas vihma, ning lõi äikest. "Welcome to Estonia!" ütles paps selle peale. Sõitsime taksoga Lasnamäele, korterisse. Võtsin kapist välja kõik mu kotid, ning hakkasin riideid ja muid asju kottidesse pakkima. Kokku läks umbes kaks tundi, või nii.

Kui asjad pakitud, helistasin Madisele.
"Tsau, Madis. Diana siin!"
"Oi tsau Diana, kuidas sul läheb?"
"Hästi läheb. Ma tulin just Eestisse. Kas sa oled läheduses kusagil?"
"Jah olen küll. Saame kümne minuti pärast purskaevu juures kokku."
ütles Madis. Ma nõustusin. Vahetasin roosa seeliku teksade vastu, ning plätude asemel panin jalga skeidid. Tõmbasin peale nahktagi, ning olin valmis minekuks.

"Diana!" jooksis Madis mulle kaela. Ma suudlesin Madist, kriglikult. Ta pani enda käed minu tagumiku peale. "Sa oled nii armas!" ütlesin ma talle. Järsku nägin ühte blondi tüdrukut Madise selja taga, ülbelt seismas. "No mida sa ilastad seal? Tule lähme nüüd!" karjus ta Madisele ülbelt, samal ajal mind pilastusega vaadates. Madis näitas talle ainult fakki. "Kes ta on?" küsisin ma. "Ah, see on mu sugulane." vastas ta. Ma leppisin selle vastusega, ning me suudlesime, jälle. Istusime pargipingile, mina tema süles. "Urr, mul tuli mõte!" karjus Madis.

Leidsime ennast Madise kodust. Ta saatis oma sugulase linna peale, et too meid ei segaks. "Lähme minu tuppa!" ütles ta, ning tiris mind käest. Ta lükkas mu voodile pikali ning hakkas mu pluusi ära võtma. "Palun Madis, ma ei taha seda!". Madis vaatas mind pahurate silmadega. "Miks mitte?" ütles ta õelalt. "Palun. Mõni teine kord!"
Madis lasi mu lahti, ning aitas pluusi tagasi selga. Ma helistasin Sandrale, et me võiks nüüd ka kokku saada.

Seisime Madisega Viru keskuse ees, ning ootasime Sandrat. Seal ta jooksis, õnneliku näoga minu poole. "Dinnukas!!" karjus ta. Me kallistasime, megakõvasti. Ma kutsusin nad istuma. "Ma pean teile midagi rääkima. Ma kolin Ameerikasse." ütlesin ma kurvalt. Nägin järsku, kuidas Sandra Madisele naeratades otsa vaatas. "Ok? Oled õnnelik et ma ära kolin? Tänks. Ma arvasin, et mul on Eestis tõelisi sõpru ka. Aga ei. Eks ma teen kohe minekut, saad kiiremini lahti minust." karjusin ma ta peale, ning jätsin nad mind kurbade silmadega saatma.

Koju jõudes olid kõik asjad minu toast juba välja tassitud ning veoautosse toimetatud. "Diana! Me peame minema! Meil lennuk läheb kohe. Mäletad, me ostsime nii, et ühel päeval saaks sõidetud.". Ütlesin papsile, et ma kohe tulen. "Hüvasti!" laususin oma toale, mida ma ei pruugi enam mitte kunagi näha. Sõitsime lennujaama, ning valmistusime õhku tõusma.

Samuti, möödus lend igavalt. Ma ei saanud Sandra ja Madisega korralikult hüvastigi öelda.

2 kuu pärast Ameerikas ;;

Ärkasin üles päikese peale, mis minu aknast sisse sillerdas. Korraga tundsin, et kõik hüppab üles. Jooksin vetsupoti poole, ning oksendasin.
"Täna välja ma ei lähe!" ütlesin endale. Jäin voodisse raamatut lugema. Kuid ühteäkki torgatas mulle midagi pähe. "Martin.. Too õhtu.. APPI!" karjusin ma. Panin riidesse, ning jooksin apteegi poole.

jätkub ;;

Autori kommentaar »