Live ur life / 12 (2)

Järsku kõlas kaks tuttavat häält. "Mamps ja paps tulevad!" ütlesin ma paanitsedes. Tormasime Martiniga minu tuppa. "No kuhu Diana võis küll minna? Ma hommikul helistasin talle, viskas kõne ära! Ei tea miks ta üldse põgenes.. Kas sina tegid midagi valesti?" küsis isa murelik hääl. "Ei, vist.." ütles ema arglikult. Tema hääles oli kuulda, et tegelikult ikka tegi küll.. "Siin on kohvilõhn.." ütles isa. Kuid selle unustasid nad kiirelt. Nad läksid vist magamistuppa.

________________________________________________________

"Kurat, mida me nüüd teeme?" hingeldas Martin. Tema valgest näost oli näha, et oli suures šokis. "Rahune! Kas sa oled unustanud, et mul rõdu on?" ütlesin, ning osutasin naeratavalt rõdu poole. "Ma ju ei teadnud, et sul rõdu on.." kisas Martin. "Ole kuss.." sosistasin, ning hiilisin rõduakna poole ning avasin selle..

Diana isa vaatenurk;
"Ma siiski ei suuda seda kohvilõhna unustada.. Meie hommikune kohvi ei lõhnaks ikka veel.." ütlesin Katile. "Rahune.. Ju siis ikka jäi.." ütles mu abikaasa mulle rahustavalt. Järsku kuulsime, kuidas keegi avas rõduakna.. Jooksin kiiresti magamistoast välja ja märkasin Dianat mingi poisiga aknast alla hüppamast. "Seisa, tütarlaps!" karjusin ma. Diana ja too poiss ei kavatsenudki seisma jääda. "Kati!! Jookse neile eesuksest vastu, ma lähen siit.." ütlesin ma. Kuulsin vastuseks kerge 'okei' ning juba Kati läkski. Hüppasin rõdult alla. Kukkumine polnud hull, esimene korrus siiski.

Diana vaatenurk;
"Seisa, tütarlaps!" kuulsin oma isa karjuvat. "Jookse nii kiiresti kui saad, vaata sinna majade vahele.." ütlesin Martinile. "Anna oma kott, et sul parem joosta oleks!" karjus poiss. Ma keeldusin ning jooksime edasi. Ühteäkki märkasime mõlemad mu ema meie poole jooksmas. "Pers..e!" karjusin. "Lähme sinna!" ütlesin ma, ning osutasin bussile, mis just bussipeatusesse hakkas jõudma. Martin jooksis minuga kaasa.

"Pääsesime.." ütles Martin, väga tugevalt hingeldades. "Telk jäi küll maha.. Aga see ei ole vist nüüd väga vajalik ka?" küsis ta. "Ei ole.. Ei tea kus see buss nüüd sõidab?" ütlesin, ning vaatasin bussi esiaknast välja. "No kammoon.." ütlesin ma pettunult ning näitasin Martinile bussikontrolli. "Kui esiuks avaneb, siis ma jooksen ära.. Ma olen piisavalt kiire. Ma jätan kõik kotid siia.. Saame seal minu suvilas kokku.." ütles ta, ning andis mulle bussipileti.. Tänasin teda mõttes. Bussi esiuks avanes ning Martin pistis jooksu. "Hei, pidage see noormees kinni!" karjus keegi. Mingi paks mees hakkas Martinit taga ajama. Naersin..

"Pilet palun.." ütles väga tähtsa näoga naine, kellel silmalaod helesiniseks värvitud ning huuled omakorda tulipunaseks. Andsin naisele pileti. Mind lasti bussi pealt maha. Kohe võtsin kotist telefoni ning helistasin Martinile. "Kuidas edeneb?" naersin ma. "See paksu andis lõpuks alla.. Ma jään esialgu majade varju. Kas sa oled seal bussipeatuses? Kui jah, siis vaata see maja mille taha ma jooksin, see siniste rõdudega, sealt läheb tee. Tule sinna kõige lõppu.." juhatas ta mind. "Mhmm, mhmm, tsauki!" ütlesin ma, ning hakkasin raske koormaga Martinit otsima.

"See oli nii nunnu, et sa mulle pileti andsid, nind ennast ohverdasid." ütlesin Martinile, ning suudlesin teda. Kirglikult. "Kuule ma poleks saanud rasedat naist niimoodi jooksma panna. Ma arvan et see vanemate käest põgenemine oli juba liig." naeris ta, ning pani oma sooja käe minu kõhu peale. "Küll sa oled ikka armas.." ütlesin ma.

Astusime sisse suvilasse. Pakkisime minu asjad lahti ning jäime üksteise kaisus voodi peale magama.

Käis kõva koputus. Yo, Martin. Oled siin või?". Ärkasin võpatusega üles ning raputasin Martinit. "Sind tahetakse vist.." ütlesin sosistades. Poiss tõusis ning sammus ukse poole. Ta avas ukse. Hei, Rex.." hõiskas Martin, "Mis sa siin teed?". Edasi ma ei kuulnud, sest nimi Rex.. See oli kuidagi nii tuttav. Rex astus sisse uksest, ning kui ma ta nägu nägin.. "Martin! Tule kiiresti siia.." kisendasin ma hirmunult.. Martin jooksis paaniliselt minu juurde. "Vii.. See.. Poiss kiiresti meie.. majast.. VÄLJA!!" karjusin Martinile kõrva. "Miks? Ta on minu ammune sõber.." ütles ta. "Ära mind selle mehega üksi jäta. Palun, minge kasvõi kuhugi linna peale, aga ära mind temaga koos jäta.." sosistasin, ning keerasin ennast voodilt põrandale, ning keerlesin voodi alla.

"Kuule, Rex. Aga lähme linna peale, et siin pole midagi teha..". Kuulsin vaikselt, kuidas Rex nõustus.

Autori kommentaar »