Inglite Medaljon [1. osa] (36)

1. UUS ALGUS

Mu nimi on Jenny Morgen. Ma olen lihtne, mitte väga jutukas, tagasihoidlik ja täiesti tavaline tüdruk – präegu veel. Ma pole just see klassi taibu kuid ega ma ka rumal pole, olen 1,64 meetrit pikk, tume pruunide juuste ja türkiissiniste silmadega ning hetkel 17 aastat vana.

Ma olin kaotanud autoõnnetuses oma ema, seega elan nüüd oma isaga koos kes oli emast lahku läinud neli aastat enne seda draagilist õnnetust.
Oli 15. September ja esmapilgul tundus kõik nii nagu alati mul oli koolis esimene tuld bioloogia, teine tund matemaatika, kolmas tund kehaline ja neljas tund ajalugu. Kõndisin nagu ikka kolmapäeviti, oma ajalootunni pinginaabri Alicega kohviku poole.
Alice oli pikk, punakaspruunide pihani ulatuvate juustega tüdruk.
"Jenny.Tead ma tõesti olen proovinud Justinit ballile kutsuda, aga alati olen ma viimasel hetkel ümber mõelnud. Ma olen ikka selline argpüks et jube kohe" mossitas Alice mu kõrval.
Ma ei iitsinud eriti Alice'iga vestelda, sest ta patras liiga palju ja ta jututeemad ei istunud mulle ka just hästi. Tavaliselt oligi Alice see kes vestluse eest hooli.tses ning mina piirdusin vaid sobivate kohtade peal mh-ide ja ah-idega.
"Ma olen kindel et sa saad hakkama kui sa end veidike kokkuvõtad." lohutasin ma teda.
"Seda ütled sa alati, aga nagu näha pole ma siiamaani veel hakkama saanud."torises ta vastu.
"Nojah... ee... Mul on sinusse usku, sellepärast ma seda koguaeg ütlengi" õigustasin ma end.
"Kellega sa ültse lähed?" küsis ta hooletult, kuid ta vaiksest häälest oli kosta põlevat uudishimu.
"Ma arvan et ma ei lähegi ballile.” ütlesin ma vaikselt.
“Miks?”
“Mul ei ole just isu end plameerida.” Porisesin ma punastades.
"Mis mõttes plameerida?"
"Ah, et midagi."
Alige lõpetas pärimise.
Astusime söökla uksest sisse, ning läksime söögijärjekorra lõppu. Mul polnud täna eriti kõht tühi ja võtsin vaid ühe õuna. Kui olin Alice ära oodanud suundusime oma tavapärase laua juurde kus ootasid meid juba Austin, Justin, Kate, Nick, Jane ja Annely kes kõik juba rõõmsalt jutustasid.
“Hei!” tervitan meid Nick.
Nick oli minust pool pead lühem, mustade juuste, prillidega ja alati rõõmus ning seltsiv poiss, ma polnud terve selle poole aasta jooksul mille ma olin isa juures Feotnise linnakeses elanud, teda halvas tujus näinud.
Võtsime Alicega lauataga istet.
“Mis te arvate, kas need kuulujutud vastavad tõele, et Kellen läks oma pere juurest ära ja tuleb siia?” küsis Austin arupidavalt.
“Kellest te räägite?” küsisin ma juhmilt.
“Umbes aasta tagasi läks üks pere siit ära. Nende perekonnanimi oli Green. See pere on tõsiselt veider. Peres on kolm last ja kõik on ise nägu. Nad ei sarnane millegi poolest oma vanematega, kui just välja jäte see, et nad kõik on tohutult seksikad.” seletas Alice mulle ja meie lauas läks lahti suur naermine Alice'i märkuse tõttu.
“Ja nüüd käivad kuulujutud et keskmine see Kellen lööb perest lahku ja tuleb siia tagasi. Segadusseajav on see, et tal pole ainsatki põhjust siia tulla. Tal ei ole siin tüdrukut, ei ole sugulasi, tal pole siin sõprugi, sest ta oli koos oma õe ja vennaga alati selline kauge ja omaettehoidev ja huvitu, kuid väga tark.” jätkas Alice peale naeru.
“Vana ta on?” küsisin, sest jutt oli üpris segatusseajav
“17” vastas Alice.
“Kuid kelle juurde ta siis läheb kui tal pole sugulasigi siin?”
“Hmm… ma arvan et ta läheb sellesse majja kus ta oma perega varem elas. Pole kuulda olnud et nad oleksid selle ära müünud.”
“Need kuulujutud vastavad vist tõele ma arvan.” ütles Jane korraga.
“Miks sa nii arvad?” küsis Nick.
Jane ei vastanud vaid noogutas lõuaga söökla ukse suunas. Kõik vaatasid sinna poole, ka mina. Ning seal ma teda esimest korda nägingi. Ta oli silmipimestavalt kaunis, helepruunid juuksed mootsas ja ajakohases soengus, mustad silmad, pikk keha ja hele nahk. Kui ta liikuma hakkas olid tema liigutused sujuvad ja graatsilised. Ta vaatas sööklas ringi ja võpatas siis kui meie pilgud üheks üürikeseks hetkeks kohtusid, järsku pööras ta end ringi ning sammus kiiresti uksest välja. Jäin talle suuammuli järele vaatama.
Mu kõrvu kostus mu sõprade vaikset itsitamist. “Oi jah, seda armastust küll.” ütles Kate.
"Ole vakka.” pomisesin ma omaette.
"Äkki oledki sina see ainus ja õige? Tal pole ühtki tüdrukut selle aja jooksul olnud, kui nad siin elasid." ütles Austin.
Hakkasin oma õuna sööma mõeldes sellele ilmvõimatult kaunile poisile. Kuid miks peaks ta olema minust huvitatud? Ma pole just kõige huvitavam, kaunim, targem või andekam selles koolis, pole teised seda suutnud miks peaksin mina seda siis suutma?
Tõusin lauatagant püsti ja hakkasin koos Justini ja Annelyga keemiasse minema. Kui klassi jõutsime nägin ma seda kaunist poissi istumas klassi ainukesel vabal kohal – minu kõrval. Vaatasin punastades maha ja läksin oma kohale. Poiss mu kõrval vaatas kõrvale ja ta kehahoiakust õhkus midagi. Sellest õhkus aupaklikust?
Tund venis minu jaoks täiega. Kell kuulutas tunni lõppenuks ja enne kui mina kella peale mõeldagi jõutsin oli Kellen mu kõrvalt kadunud.
“Mis selle tüübiga juhtus?” ütles Justin Kellen Greenile viidates.
Justin oli pikk, heledate juuste ja roheliste silmadega poiss.
“Ta tundus täielikus paanikas.” tähendas Annely segaduses.
Annely oli umbes minu pikkune, sinister silmade ja mustade lühikeste juustega.
“Paanikas?.” ütlesin ise sama suures segaduses kui nemadki.
"Ma nägin ta nägu." ütles Annely.
“Ei tea mis tal viga oli. Kuid lohuta end sellega et ta ongi selline veidrik.” pomises Justin mulle.
Ülejäänud päeve venis peaaegu sama hullusti kui keemia. Ma ei suutnud oma mõtetest välja suruda seda kaunist poissi mu kõrval istumas, tema käitumist ja muidugi tema ilusat nägu.
Koju minnes ei pannud ma enda kõrval katkematult vatravat Alicet tähelegi.
“Kuuled sa mind Jenny ültse vä?” küsis Alice mult järsku tüdinenud häälel.
“Eeee… Mida sa ütlesidki?” küsisn ma võpatades.
“Ma ütlesin, et ma võtsin kogu endas leiduva julguse kokku ja kutsusin Justini ballile.”
“Aaa… tore, ja mida tema ütles?”
“Ta lubas tulla.” Vastas Alice õnnest õitsedes.
“Tubli oled. Ma teatsin et sa saad hakkama.” Vastasin ma entusiastlikult.
“Tunnista ülesse su mõtted olid Kelleni juures! On mul õigus?” küsis Alice kavalalt muiates.
“EI!” karjatasin ma õudusega.
Alice kergitas vaid kulmu.
“Okei, olid küll jah.” Pomisesi ma punastades oma ninaette.
“Ära muretse me oleme kõik selle üleelanud.” lohutas Alice mind. “Justin rääkis mulle keemia tunnist. See kõlas vast veidralt. Tavaliselt istub ta niisama täiesti ükskõikselt ja igavlevalt just nagu oleks ta seda juttu juba sada korda kuulnud.”
“Ok siis. Pean nüüd minema.” Ütlesin ma kui jõutsime mu kodu tänavani ja olin õnnelik et ei pea enam Alicega sellel teemal rääkima.
“Oh, kuidas see aeg ikka lendab.” ütles Alice üllatunult. “Tsau siis! Homme näeme.”
Pöörasin oma kodutänavale ja vajusin uuesti mõttesse. Miks see Kellen küll täna nii imelikult käitus?
Õhtusöögi ajal olin ma ikkaveel oma mõtetesse süüvinud.
“Miks sa täna nii eemalviibiv oled?” küsis isa minult järsku.
Üldiselt polnud Gregei eriline kontroll friik kuid seekord sai uudishimu temast võitu.
“Ei midagi, lihtsalt mõlten ühest asjast.” Vastasin ma ta küsimusele. “Kas sa Greene-e tead?”
“Jah, mis siis nendega on?” küsis isa uudishimulikult.
“Lihtsalt niisama küsin. Kes nad sellised on?”
“Adam on siin selle ehitusfirma juht ja ta naine Eddy töötas varem poole kohaga haiglas. Neil on kolm last vanim on tüdruk ta nimi on Lily, siis tuleb Kellen ja noorim on Jack. Nad kolisid siit umbes aasta eest ära.” Ütles isa mulle, suppi luristades.
“Aa, ok siis”
Läksin täna varakult magama, sest kodused ülesanded olid tehtud ja isaga koos jalgpalli ma ka vaadata ei tahtnud, kuid põhiline oli siiski see et tahtsin oma mõttetega üksi olla.
Sulgesin silmad ja suikusin aeglaselt unne.


...

Autori kommentaar »