Inglite Medaljon [Lisa] (7)

LISA: ASHELY ÕNNETUS

Istusin maja trepil, pea käsipuud üleval hoitmatele varbadele toetumas.
Vaatasin oma nooremaid õdesi-vendasi aias ringi hullamas. Kõige noorem - May - tuterdas ebakindlalt minu juurde ja haaras mu ümbert naerdes kinni.
Silitasin õrnalt ta pead.
"Ashley! Ashley, kus sa oled?" hüüdis mu ainuke vanem õde Nichole toast.
"Ma olen siin, Nichole," vastasin ta hüüetele, May'lt pilku tõstmata.
"Jeremy ootab sind maja ees auto juures," ütles Nichole ukse avasse ilmudes.
"Jeremy?!" hüüatasin ma üllatusest.
Nichole noogutas naeratades.
Haarasin May'st tugevasti kinni ning tõusin koos temaga püsti. Kiirustasin ettevaatlikult, et mitte kukkuda kolmest trepiastmest üles ja ulatasin May õele. Nichole võttis May vastu. Tormasin kiiresti läbi maja. Mu vanemad vaatasin naeratades mulle järgi, kuid ma ei pannud seda tähelegi. Eesukse juures peatusin ma hetkeks. Silmasin kutsuvat naeratavat Jeremy'd oma musta Volvo vastu nõjatumas. Ma olin lausa ähmi täis, kui ta juurde, trepist alla tormasin.
Ta sirutas kutsuvalt käed välja ning ma jooksin nende vahele.
Jeremy surus mind tugevalt enda vastu. Ma vaatasin pisarsilmi ta nägu. Poiss kummardus veidi, et mu huuli õrnalt suudelda ja ma surusin siis oma näo taas ta rinnale.
"Ma nii igatsesin sind," ütlesin ma pooleldi nutuselt.
"Mina sind ka, sellepärast ma tagasi tulingi," vastas Jeremy mulle.
"Seitse kuud lahus olla on liiga palju," sosistasin ma.
"Jah, on küll,"
Jeremy haaras mu oma sülle ning keerutas mind. Ma naersin õnnelikult.
Poiss asetas mind taas maha ja ma vaatasin ta nägu. Oma onu juures ehitusel tehtud raske töö oli ta nägu muutnud. Varem nii pehme ja lapselik nägu oli muutunud karmimaks ning korged põsesarnad tegid ta ilme tõsiseks. Ta rohelised silmad naersid. Varem hoolikalt soendusse seatud blondid juuksed olid nüüd hooletult sassis. Ma naersin ta juukseid sasides.
"Mul on keegi ka kaasas," ütles Jeremy ning mu rõõmus meel muutus segaduseks.
"Kes siis?" küsisin ma.
"Lucy," vastas poiss.
Jeremy musta volvo tagaistuja uks avanes ning esimene asi mida ma nägin olid kõrgete kontsadega kingadesse pakitud pikad jalad. Autost tuli välja pikk, umbes minu vanune, imeilus tüdruk. Tal olid pikad tumedad ja kergelt lokkis juuksed. Veripunased huuled kaardusid naeratuses.
"Kes ta on?" küsisn lämbuvalt.
"Me kohtusime kord ehituspoes," vastas Jeremy.
"Ja miks ta sul kaasas on?" küsisin.
"Et su elu põrguks muuta," ütles Jeremy ning tõukas mind endast tugevalt eemale. Ma kukkusin istuli maha. Kontsade laksatuste saatel astus Lucy mu juurde. Vaatasin Jeremy'le otsa. Poisi rohelised silmad olid nüüd punasteks muutunud. Vaatasin hirmunult tüdrukut.
Tüdruk haaras mu helesinisest pluusist ning rebis mu vaevata püsti. Lucy pööras mu seljaga enda poole ning sosistas mu kõrva:
"Kas sa ka tead, kui habras on su elu? Niiga nõrk vastupanekuks."
"Mida sa tahad?" küsisin ma väriseval häälel.
"Lõhkuda kõik, mis sulle oluline,"
Nägin, kuidas Jeremy majja sammus ning veidi hiljem uuesti välja tuli, kannul kõik minu neli õde-venda.
Neelatasin paha aimavalt.
Nichole seisis klaasistunud pilgul kõige taga ja hoidis midagi käes, mida ma ei näinud. Nichole astus lähemale ja seisatas Jeremy kõrval. Ma nägin nüüd, et ese, mida õde käes hoidis oli nuga. Ta astus ümber Jeremy ning seisatas May taga. Nichole kükitas, et õega veidi võrtsemal kõrgusel asuda. Nichole asetas noa May kõrile ja ma karjatasin õudusest:
"EI; NICHOLE! ÄRA TEE SEDA!"
Ma surusin silmad kinni just sel hetkel, kui õhku lõhestas hele karjatud, mis tuli eksimatult May kõrist. Ma ei suutnud sundida end silmi avada ning õhku läbistas veel kas karjet, mis kuulusid mu vendadele. Pisarad valgusid üle mu põskede ja ma kuulsin peas Lucy võltsilt murelikku häält:
"Oh, sa väikseke!"
Õhku läbistas veel üks hele karje ja ma avasin silmad just sel hetkel, et näha Jeremy'd Nichole'i elutut keha endast eemale lükkamas. Uksele jooksid mu vanemad.
"EI, PÕGENEGE! JOOKSKE MINEMA!" kaejusin ma läbi pisarate meeleheitlikult, kuid oli juba hilja. Mu vanemate pilgud muutusid klaasjateks ning nad tulid trepist alla. Jeremy läks neile vastu ning ma sulgesin silmad. Möödus vaid paar hetke, kui Lucy mu endast eemale tõukas ning ma põlvili vajusin.
Avasin silmad ning vaatasin üles. Jeremy ja Lucy seisid minust paari samu kaugusel teineteise embuses ning vaatasid mind parastavalt.
Lucy astust poisist eemale ja kõndis ta seljataha.
"Tegelikult pole sa pooltki nii huvitav, kui ma arvasin," arutles ta omaette, "Sinu kaotus ei muudaks mu elus mitte kõige vähematki."
Lucy võttis Jeremy käest noa ja pani selle poisi kõrile. Õelalt naeratades vaatas ta mulle otsa.
"EI!" röögatasin ma õudesega samal hetkel, kui Jeremy valust karjatas ning elutult maha kukkus.




Loe autori kommentaari!

Autori kommentaar »