7-Redemption to conciousness (4)

Ma olin kohutavalt tänulik, kui Hunter lõpuks autoga supermarketi parklasse pargitud sai. Ilm polnud sugugi muutunud ja päike küpsetas Maad karmilt, tehes auto tagaistmel kolmekesi istumisest paraja draama.

"Issakene, õues on veel palavam," oigas Aphrodite, kui ta autost välja oli hüpanud. Polnud kedagi, kes temaga ei nõustunud.

"Parem kiirustame poodi. Seal on kindlasti jahedam," ütlesin ning võtsin juba sammud sissepääsu poole. Aphrodite möödus minust kergel jooksusammul ning jõudis esimesena sisse.

Kui olime kõik talle järgnenud, tundsime end palju paremini. Supermarketis oli jahe, tekitades käsivartel kananaha. Aphrodite nägu oli kõige rahulolevam.

"Me kõik võiksime eraldi poeosad läbi käia. Siis võib kindel olla, et me ei unusta midagi vajalikku ära," pakkus Elisabeth. Ta tõmbas ühe ostukäru endale lähemale.

Kellelgi polnud midagi plaani vastu. Aphrodite läks koos Elisabethiga ning Hunter ja Paxton võtsid kahekesi paari.

Läksin vidinate ja mänguasjade sektsiooni. Toetasin küünarnukkidega ostukärule ja vaatasin kordamööda mõlemale poole, lootes leida midagi põnevat jantide tegemiseks. Möödusin pehmetest mänguasjadest ja märkasin kostüümide pakendeid. Mulle jäi silma nõia kostüüm, mis meenutas mulle rohkem õudset sookolli, aga kõige olulisem oli, et kostüüm näeks jube välja.

Võtsin kostüümipaki riiulist ja silmitsesin seda oma käes. Näomask oli hallikat tooni ja nägi kõle välja. Ma olin varem sellist maski näinud. Ma olin varem sellist nägu näinud. See oli Phoebe nägu.

"Mina isiklikult arvan, et see sobiks sulle paremini."

Võpatasin.

Kõrvasositajaks osutus Hunter, kes astus nüüd sammu tagasi. Ta hoidis sek.sika koristaja kostüümi mu silme ees.

Kallutasin pea kõrvale ja vaatasin teda pilukil silmadega. Ta naeratas mulle tobedalt vastu. "See sobiks mulle paremini? Nagu ma aru saan, siis ma kõlban kas põranda nühkimiseks või kuskile stripibaari?"

Hunter pahvatas naerma, nakatades mindki. "Ma tõesti ei mõelnud seda nii."

"Ma sain aru," jätkasin naermist ning võtsin nõia kostüümi maast üles. Viskasin selle korvi ning liikusin edasi. "Kaotasid Paxtoni ära?"

"Ma vaatasin, et ta saab üksinda ka väga hästi hakkama," vastas Hunter. Ta pani koristaja kostüümi korvi.

"Ei, ei. Me ei osta seda." Surusin pakendi vastu tema rinda. Isegi niimoodi tundsin poisi lihaseid.

Hunter pööritas silmi, kuid pani kostüümi tagasi omale kohale.

Lisasin korvi kaks suurt plastmasspalli pakki. "Las ma arvan, sa paned need kuskile kappi ja need kukuvad järgmisele avajale peale? Kui originaalne," mõnitas Hunter sõbralikul toonil.

Kehitasin õlgu. "Kui sul on teisi ideid anna mulle teada."

Kassade juurde jõudes oli terve ostukäru asju täis. Ma tundsin end natukene ebamugavalt, sest me kulutasime päris kopsaka summa asjadele, mida kasutame kas korra või lõhume kiiresti ära. Toitu ostsime mitu korda rohkem - Elisabeth, Aphrodite ja Paxton olid selle eest hoolt kandnud.

Kui tagasi meie suvilasse jõudsime, nägime kahte uut sõidukit Carla pikapi kõrval. Paxtoni ütlemise järgi oli üks Ford Focus Sedan ja teine Volkswagen Golf.

Kaks inimest hakkasid maja juurest meie poole tulema. Kui nad lähemale tulid tundsin ära Samantha ja Matthew.

"Matthew!" hüüatasin ning jooksin poisile otse sülle. Ta naeris nii, et ta keha lausa vappus. Üle pika aja tundsin ma ennast hästi. Ja mingil põhjusel, just Matthew lihaseliste käte vahel.

Ta pani mu tagasi maha ja naeratas mulle otsa. "Sind on hea näha. Kas sa oled pikemaks kasvanud?" Ta sasis lõbustatult mu pead, mille peale ta käe eemale lükkasin.

"Hei, Phoenix," ütles Samantha meie kõrval seistes, üritades mu tähelepanu saada. Ta punastas veidike. Tajusin, kui veider olukord oli - mina ja Matthew üksteise kütkeis ning tema piinlikult meie juures seismas.

Kallistasin tüdrukut tugevasti. "Hei."

"Oota, las ma aitan sind," palus Matthew Elisabethilt, kes auto pagasni.kust poekotte välja võtma hakkas.

"Džentelmen nagu tavaliselt," lausus Samantha vaikselt naerdes. Noogutasin nõustuvalt.

"Kuule, Sam, ma kuulsin, et sa leidsid endale ühe kena ülikoolis õppiva kuti?" küsisin kulme kergitades. Samantha naeris selle peale valjult.

"Jah. Lee."

"Niisiis... Kui kompust kutist me siis räägime?"

"Väga."

Pilgutasin talle silma, ajades ta veel kord naerma.

"Millest te tüdrukud räägite?" astus meie juurde kena, ilusate šokolaadipruunide silmadega, poiss. Ta oli oma tuka püstisesse asendisse kamminud ning kõrvalt juuksed maha trimminud.

"Lee, see on minu klassiõde Phoenix. Phoenix, minu poiss-sõber Lee."

Ulatasin poisile oma käe, kuid ta lükkas selle viisakalt eemale ja tõmbas mu kallistuseks endale lähemale. Vaatasin üle Lee õla Samanthat, kes itsitas hääletult minu üllatunud näo üle. "Vau," maigutasin oma suud.

"Kes ometi nii palju Nerfi püsse ostis?!" hüüatas Aphrodite ootamatult.

Hakkasin naerma. "Hunter, aga võid julgelt mind süüdistada."

-----

Kui olime poekottidest asjad ära pannud saime oma teisi sõpru tervitada, kes meid elutoas oodanud olid.

Sain teada, et Samantha ja Leega olid koos tulnud Matthew ja Brent. Matthew välimus on küllaltki haruldane - blondid juuksed ja helepruunid silmad. Tal on sportlase keha. Brent on täielik vastand. Brentil on mustad juuksed ja sinised silmad, mis tema juures esimesena silma torkavad. Ta on lühike ja väga kleenuke, sarnane Elisabethile, aga meessoost versioon.

Volkswageniga oli kohale sõitnud meie klassiõde Brianna, kes oli oma paar aastat noorema õe, Bethany, kaasa võtnud. Nad on mõlemad väga sarnased. Mõlemal on hallikat tooni silmad ning väike nöbinina. Ainukeseks erinevuseks on juuksed - Briannal on loomulikult pruunid, lühikeseks lõigatud juuksed, kuid Bethany oli oma juuksed helesiniseks värvinud. Need sobisid hästi kokku tema hipiliku stiiliga.

Kuna ilm polnud kella kolmeks üldse muutunud, otsustasime mõni tund toas olla, et keegi kuumarabandust ei saaks. Paljud jäid elutuppa jutustama, kuid arvasin, et mulle kuluks natukene üksinda aega ära.

Sulgesin toaukse enda järel ja heitsin end voodile pikali. Kuulsin, kuidas keegi minu järel tuppa sisenes. Arvasin, et see on Carla.

Tundsin, kuidas mu voodi langes, kui keegi sellele maha istus. Tõstsin pea, nähes, et see on Matthew. Ta naeratas mulle armsalt. Surusin pea tagasi padja sisse.

Matthew hakkas ringe mu selja peal tegema. "Kuidas sul läheb?"

"Hästi. Miks sa küsid?" Pöörasin oma pea tema poole.

Matthew naeris rõõmutult. "Ma ei usu sind karvavõrdki. Ütle mulle tõsiselt - kuidas sa end tunned?"

"Ma olen väsinud. Mitte füüsiliselt, aga vaimselt. Ei möödu tundigi, kui ma Phoebele ei mõtle. Ma tõesti soovin, et ma lepiks tema-" Peitsin pea uuesti padja sisse. Ma ei tahtnud, et Matthew mind nutmas näeks.

Ta tõmbas käega läbi mu juuste. "Pärast tänast hakkab meil siin nii palju nalja saama, et see juhib su mõtted temast eemale. Ma luban sulle, et-"

"Ei, Matt. ´Lubama´ on liiga tugev sõna."

Matthew ohkas vaikselt. "Ma teen kindlaks, et sul siin lõbus oleks."'

"Aitäh," sõnasin. Matthew tõmbas mu endale sülle ning kiigutas meid aeglaselt nagu ema väikest last.

Ma olen tohutult õnnelik, et mul keegi selline, nagu Matt, kes on minu jaoks alati olemas, kui ma teda vajan. Nagu sel hetkelgi - ta oli siin mind lohutamas.

Minul ja Matthew´l oli küllaltki dramaatiline minevik. Me hakkasime käima üheteistkümnendas klassis, kui ta teisest koolist meie kooli üle toodi. Me olime koos olnud peaaegu terve aasta, kui Matt mulle üles tunnistas, et tal on kellegi teise vastu tunded. Aga mitte tüdruku vastu, vaid poisi. Oleks vähe öeldud, kui ma ütleks, et ma olin üllatunud. Ma olin šokeeritud.

Miks? Ma eeldasin, et järelikult on ta bi-seksuaalne, aga ei. Ta oli minuga käima hakanud, et oma tundeid poiste vastu ´ära kaotada´. Talle meeldisid ainult, ainult poisid. See tegi mulle kõvasti haiget, sest ma olin temasse ära armumas ja ülestunnistus tuli mulle ootamatult.

Me ei rääkinud üksteisega nädalaid. Ühel õhtul ta tuli mu ukse taha, nuttes ja paludes vabandust. Me rääkisime tunde ning leppisime aegamisi ära. Pärast seda oleme me olnud lähedasemad kui kunagi varem.

"Kuidas sa ennast tunned?"

Eirasin küsimust. "Kas sa lihtsalt lesiksid siin minuga mõnda aega?" palusin.

Matthew noogutas. "Ikka."

Pikutasime külili üksteise kõrval. Olin oma näo Matti särgi sisse peitnud. Poisi käsi oli lohutavalt mu õlgade ümber. Surusin silmad tugevasti kinni.

Autori kommentaar »