11# Syrena Night as Fire (5)

Üsna varsti tuli Sierra koju tulnud.
Me ei saanud loomulikult kindlad olla, et ta üldse kuskil käis. Ta võis vabalt ka küünis olla, aga seal olemiseks ta nägi liiga räsitud välja.
"Sierra... Kus sa käisid?"
Ta vaatas mind hukkamõistvalt. Oih.
Sierra suundus isa magamistuppa mitte ühtki sõna ütlemata, kuid ta suu liikus. Märkasin silmanurgast, et Sady vaatab mind.
"Ma vähemalt üritasin," kehitasin õlgu.
"Ahjaa, sorri, ma... jäin vaatama."
Sady paistis kohmetunud. Asi, mida tema puhul eriti ei ole juhtunud. Kas mulle ainukesena tundus, et midagi on teoksil? Sady paistab olevat koguaeg nii mõtlik ja arutlev, Sierra on lihtsalt eemalhoidvaks muutunud. Mis juhtus sõbraliku ja õpetleva tüdrukuga, kes ta oli meie esimesel kohtumisel? Nada.
"Syrena?" küsis Sady, pannes pead mu põlvedele.
Tõstsin käed ja hakkasin kaksikõe juukseid paitama.
"Kas sa tead mis toimub?"
Muigasin nukralt. "Ei."
"M-ma kard-dan." Ta silmanurka ilmus pisar.
"Õeke, miks? Siin pole midagi karta. Väljaarvatud see, et savandid jahivad meid ja meid tahetakse röövida."
Sady turtsatas, aga ta emotsioonid eriti ei muutunud. Samasugune nukker tuju. Isegi õhkkond majas oli kurb.
Seal me siis istusime päris kaua aega. Sady pea minu süles, mina tüdruku juukseid paitamas ja Sierra teises toas mossitamas.
Kui Sady minu sülle tukkuma jäi, tõusin ja panin mõned padjad ta pea alla. Läksin vaikselt isa magamistoa ukse taha ja avasin ettevaatlikult ukse.
Sierra istus kirjutuslaua taga, paber laual, pastakas hoogsalt liikumas.
"Mida sa teed?" küsisin järsult, mitteplaanitult.
Astusin kiirelt tüdruku kõrvale ja krahmasin pastaka.
"Kas sa varastasid selle? Ja paberi? Isegi meil kõrgema astme rahval ei ole paber kasutuses?"
"Syrena... Kuula mind! See..." Teadsin, et ta hakkab minuga kärkima.
"Ei, Sierra, sina kuula mind! Sady on sinu pärast mures ja hoolimata sellest, et sa oled meile peaaegu ema eest, ei tee sa meie heaks midagi. Ka mina olen mures ja ma ei suuda enam kannatada teadmatuses. Sa jooksed alatihti kodust minema ja vihastud iga asja peale. Mis sul viga on?"
Ilmselt olin käitunud liiga järsult, sest Sierra paistis kahetsevat. Ta avas käed.
Liikusin talle lähemale, pisarad silmis ja embasin teda vastu.
"Andke mulle andeks."
Istusin talle sülle ja nuuksusin vaikselt, pühkides nina tema varuka vastu.
"Ma olen käitunud mõtlematult, ma tean. Miski otsustas minu eest ise. Anna andeks, pisiõde."
"Annan," noogutasin pisaraid pühkides. "J-ja ma vist tean, mis juhtus. Element, see otsustas sinu eest. Ma rääkisin Leaga."
Sierra noogutas ja vaatas nüüd pastakat mu käes ja paberilehte. Viimase krahmas ta laualt ja pistis selle lauasahtlisse.
"Sa varastasid need?" kordasin oma küsimust.
Sierra vaatas mulle nukralt otsa, alumine huul veidike pruntis. Aus "jah".
"Sierra, miks?"
Hüppasin püsti ja seisin tema ees käed laiali. Piisavalt süüdistav asend.
Sierra lihtsalt tuli ja kallistas mind. Ma kallistasin vastu.
"Õed?" küsis Sady ukselt.
Ehmatasin ja lasin Sierrast lahti. Sady vaatas meid altkulmu, pilk ainiti Sierral, keda ma parajasti müksasin.
"Palun anna andeks, Sady. Ma olen olnud eriti sinu suhtes ebaaus. Ma usun, et asi on elemendis, aga... see ei ole vabandus. Anna andeks, õeke."
Sady, noorim, kuid targeim õde, sulas seda kuulates. Oleksin samuti oodanud pigem nädalaajalist solvumist ja lühikest "palun vabandust" kõnet.
Nad peaaegu et jooksid üksteise embusesse ja ma vaatasin seda niisama lihtsalt naeratades pealt. See oli nii armas, et mul tuli isegi pisar silma. Nii õrnahingeline nagu ma olen.
"Kas me oleme siis kõik nüüd ära leppinud?" küsisin naeratusega.
"Jah," vastasin mu õed mulle korraga.
Naeratasin neile ja tundsin end esimeste korda väga õnnelikuna pärast isa surma. Mul on nii vedanud, et mul on kaks õde, kellega ma saan imeliselt läbi. Ja kellega mul on elemendilised sidemed, mis meid veel lähedasemaks teevad.

# Jällegi lühike osa, aga mul on homme sünnipäev (jeeei :D) ning ma pean välja magama. Vabandage tõesti, et viimasel ajal nii lühikesed lood, aga mul on tihe kuu olnud. :S Kommenteerige kindlasti, kallikesed. :3 #