27# Not (4)

Ärkasin aeglaselt.
Lamasin vähemalt tund aega voodis, vahtisin lage ning mõtlesin. Mõtlesin, milline mu ema välja näeb ning kas mul on samamoodi ebamugav temaga rääkida nagu isaga. Mõtlesin, miks mu isa maffia kasuks töötab. Mõtlesin, mis on see jutukõmin, mis mind üles ajas.
Kõndisin oma ükssarviku pidžaamas alla, kööki, kus istus minu isa koos mehega, kel oli veider välimus.
Ta üks silm oli peaaegu kinnikasvanud, teine silm oli pruun. Tema mustatooni rasused juuksed turritasid igas suunas nagu kannaks ta harakapesa endaga kaasas. Mehe riided ei olnud just kõige paremas seisus - auklikud, rebenenud, luitunud.
Ausalöeldes nägi ta jube välja, nagu joodik.
Isa vaatas mulle naeratades otsa ja noogutas tervituseks: "Hommikust, Darcy."
Heitsin pilgu ahjukellale, mis näitas parajasti 10:49.
"Terrrre," lehvitas veider mees mulle laisalt.
Kergitasin kulmu, vaadates küsivalt isa poole.
"See on minu vana sõber Klaus," tutvustas isa, viibates käega mehele. "Klaus, see on minu tütar Darcy.
Mees pööras end toolil ümber, toetades käed oma põlvedele. "See sama Darcy? Printsess Darcy?"
Ma läksin veel rohkem segadusse. Kas ma teadsin seda meest?
Ainuke asi, mis mul "printsess Darcyga" meelde tuli oli Harry ja Louis.
"Kas ma tunnen teid?" küsisin aeglaselt ja istusin vabale kolmandale toolile, kaugele Klausist.
Isa naeratas Klausile vabandavalt ja pöördus minu poole.
"Sa ei mäleta kuigi palju, jah?" Noogutasin. "Klaus käis tihti meie juures, kui sa väike olid. Tal endal on poeg Jonah ja tütar Jenna, sinuvanused kaksikud. Sa armastasid neid."
"Armastasin?" kogelesin.
"Nad on omamoodi võluvad, nende kõne ja arusaam on teistsugune," seletas isa. "Sulle meeldis nendega suhelda.Te olite üsna lahutamatud."
"Ma arvasin, et ma olin Daniellega lahutamatu," pomisesin, vaadates meestele segaduses otsa.
"Kas Danielle on ka siin?" küsis Klaus uudishimulikult. "Mul oleks hea meel toda plikat jälle näha."
"Te teate Danielle´i?"
Klaus kõkutas. "Kui ma tean sind, tean ma ka teda, Darcyella. Ja oli üks periood, kus sa Daniellega natukene lahku kasvasid, aga sa ikka imetlesid teda. Aga kuidas siis tolle pliksiga jääb? Kas ta on siin?"
"Ei, ta on Londonis, naudib oma teismelise igapäeva elu," nähvasin pahaselt ja tõusin, et endale hommikusöök teha.
Kallasin hommikuhelbed kaussi ja lisasin peale jogurti. Trampides läksin elutuppa ning istusin teleka ette. Hakkasin "Vampiiripäevikuid" vaatama, sest see oli parajasti ainuke hea saade, mis telekast tuli.
Kuulsin alumisel korrusel summutatud uksepauku, mis tähendas, et imelik-Klaus lahkus.
Isa sammus trepist üles, aeglaselt ja väsinud sammudega.
"Darcyella?" küsisin kohe. "Miks ta mind nii kutsus?"
Ta ei paistnud üllatunud. "Sa märkasid, heh? Talle meeldis sind erinevate nimedega kuulda."
"Ma lihtsalt pean küsima... Miks ta näeb nii veider välja?"
Isa toetas end vastu seina ja ohkas. "Klaus oli kunagi päris normaalne mees, töötas koos minuga, kuid siis ta reetis firmat."
"Mida?!" hüüatasin. "Ta peaks surnud olema."
"Kõik arvavadki seda, aga ta muutis oma nime ja andmed ning ta on kõigi teiste jaoks surnud, peale minu ja su ema ning Klausi oma pere."
"Mis juhtus?"
"Klaus peksti läbi, teda venitati ja uputati ning lõpuks visati pool-surnuna kongi. Ma lasin ta välja, käskisin igaveseks kaduda, aga ta hakkas muudkui tagasi tulema. Ta läks natuke käest ära ka, hakkas uimasteid võtma."
"Ja kuidas on tema lastega?"
"Jonah on rohkem endassetõmbunud ja Jenna iseseisev. Tal on nipsakas iseloom. Jonahil ja Jennal on side, mida kirjeldada ei saa."
"Mis nad on mingid üleloomulikud olendid või?" naersin, osutades telekaekraanile, kus Stefan parajasti Elena verd imes.
Paps naeris. "Ei, loomulikult mitte. Nad on teistsugused. Sa võiksid nendega kohtuda."
"Ma väga sooviks seda," laususin.
"Olgu, aga pane ennast valmis. Me läheme kõigepealt su emaga kohtuma, siis võime Jonahi ja Jennaga lähemalt tutvuda."
_____
Šokolaadi muffineid kõigile!