Teema: Järjejutud / Noortejutud

Elu On Ebaõiglane (6.osa) (1)

Eelmises osas :

Vaatasin ärevalt oma vastas seisvaid vampiire.Seisin jahmunult keset tuba.


''Ashley, ma räägin sulle terve loo siis ära,'' ohkas Chris.Ta hakkas minema teise tuppa, teised talle järgnemas.Sundisin oma kangestunud jalgu liikuma.Jõudsin tuppa,kus oli laud ja toolid.Antiikne.Nägin,et võõras naine vaatab seda lauda pisut hellitava pilguga.Ilmselt oli see talle kallis.Istusime kõik lauda,Chris laua otsa, Rose tema kõrvale.Meiega liitusid veel Emmett, Eric ja Elisa.Elisa ja Emmett jalutavad käest kinni hoides tuppa.Emmett istub minu kõrvale ning naeratab laialt.Elisa seevastu nii sõbralik ei ole,kuid naeratab natuke jäiselt mulle vastu.Eric istub Alice'i kõrvale ja suudleb korraks tema kätt.Nii vanamoodsed.Tänapäeval ei teeks keegi nii.Korra mõtlesin siit kiiresti kaduda,ent see plaan kadus mul mõttest , kui Chris rääkima hakkas.''Ashley, ilmselt oled sa juba aru saanud,et me ei ole inimesed,''alustas Chris ja vaatas mulle otsa.Noogutasin kiiresti ja mu silmad käisid ärevalt ringi.'' Me oleme vampiirid,'' ütles ta ning ootas minu reaktsiooni.Sundisin ennast noogutama.Chris jätkas : '' Tol ööl, kui nägid Rose'i metsas, olin mina ta just vampiiriks muutnud.Suudad sa arvata, miks?'' ''Ei,'' ütlesin heliseva sopranhäälega.Umkh! See ei ole üldse minu hääl.Chris hakkas uuesti rääkima : '' Rose on mu elu armastus.Ma taipasin seda kohe,kui tulin kooli ja teda nägin.Aga tema veri oli nii ahvatlev,nii magus, nii hea lõhnaga.Teadsin, et kui teda armastan ja teda terveks oma eluks enda kõrvale tahan,pean ta vampiiriks muutma.Nii see juhtuski.Läksin temaga metsa ja muutsin ta vampiiriks. Ma ütlesin talle lihtsalt : ''Küll sa kõigest teada saad, kui vampiir oled.'' '' Seda öeldes vaatas ta heldinult Rose'ile otsa.Rose naeratas säravalt vastu.Mu silmad hakkasid kipitama.Kuidas ta oli saanud jätta oma parima sõbra kellegi poisi pärast? '' Kui sa nägid meid koolis Rose'iga koos, hakkasid sa muidugi kohe kahtlustama.Teadsin,et sa tead meist midagi.Seega, sa läksid metsa oma onni, ning mina tegin selle augu onni katusesse salaja, sest see annaks sulle põhjuse oma majakesest välja tulla.Mul lihtsalt ei jäänud muud valikut üle,sa teadsid meist rohkem, kui inimesel vaja oleks olnud.Vabandan sinu ees,kuid loodan ,et see oli õige tegu,'' jutustas Chris.Vahtisin terve selle aja tuimalt otsa Rose'ile,kes säravalt naeratas.No suurepärane - nüüd ei ole mul enam kedagi.Rose elab koos oma vereimejaga õnnelikult vampiiriistanduses - ja mina? Mida mina teen? Äkki sähvatas mulle mällu nõrk mälestus Daniel'st.''Ma tahan Daniel'i vampiiriks muuta!'' karjusin ja tõusin ägedalt püsti.'' Kui see on sinu soov,'' vastas Chris.Noogutasin.Olin valmis hulluks vaidluseks, kuid seda ei tulnud.Tänasin Chris'i ja ütlesin : ''Ma kardan,et ei saa sellega hakkama.Chris, võid sa seda minu eest teha?'' Chris vastas : '' Jah, muidugi.Eee...Mis ma nüüd ütlema pidingi... Ahjaa, sinu tuba on trepist üles, vasakule ja kolmas uks.'' Jooksin , õigemini lendasin trepist üles.Vasakule, kolmas uks.Astusin tuppa sisse.See oli päris normaalne.Just minu maitse.Huvitav, kas Rose oli neile kirjeldanud toa sisustamisel seda,mis mulle meeldib? Korraks tundsin tänutunnet,ent siis meenus mulle all räägitud lugu. Puhisesin vihast ja hakkasin vaikselt vanduma.Jooksin ja lammutasin toas ringi.Kui ma enam midagi ei näinud, mida puruks teha, istusin keset põrandat maha ja nutsin.Räpane pettur.Poistemagnet.Idi.oot. Vabisesin vihast ja lõhkusin veel ühe tooli ära. Ma ei andesta talle kunagi.


Kuidas meeldib? Järgmine osa tuleb 18. juunil.

Teavita ebasobivast sissekandest!