Elu On Ebaõiglane (4.osa) (12)

Eelmises osas:

Rose pistab,kui arvab,et ma ei näe,kiiresti rohelised läätsed silma.Ta silmad olid ju enne sinised.Aga no jah.Jalutan vihaselt kunstiklassi poole.



Väldin Rose'i.Ja Chris'i ning tema sugulasi.Ma lihtsalt ei viitsi nendega rääkida,niivõrd vihane olen ma.Selle asemel lähen räägin Emily ja Jessicaga, mida ma mitte kunagi ei tee.Nad on klassi hullemad klatšijad ja tibid.Imestasin ise ka , kui nendega rääkima läksin.'' Oled sa Rose'i näinud?Ta kannab rohelisi läätsi,'' kostab mu kõrvu Emily klatšiv hääl.''Tal on nüüd sinised läätsed,'' sekkun nende juttu,kuid see oli viga.Nad jäid mind pärani silmadega vahtima,kuni ma piinlikusest pomisesin midagi taolist nagu ''vabandust'' ja minema kiirustasin.

Vandusin omaette,kui nägin Rose'i tema kabrioleti kapoti peale toetumas ja koos Chris'iga naermas.Jalutasin,õigemini peaaegu jooksin,sealt minema.''Hei, Ashley!'' hüüdis Rose sopranhäälel.''Ma ei tule sinuga,'' pomisesin ja pistsin jooksu.Minu kõrvu jõudsid veel mõned Rose'i hüüded,kuid ma ei aeglustanud sammu.Kui olin kooli nurga taha jätnud, siis mul juba pisarad jooksid.Jooksin ja jooksin, kuid kodu ei paistnud ikka veel.Lõpuks jõudsin koju.Viskasin koti nurka ja jooksin metsa.Seal metsas olin ma ikka end vanemate,teiste inimeste ja oma suure venna eest ennast varjanud.Ma istusin suure tamme najale ja nutsin.Lihtsalt nutsin.Nutsin umbes paar tundi,kuni tundsin,et pisarad hakkavad järgi jääma.Nägin,et hakkas pimedaks minema.Ma ei raatsinud koju minna,mu ema ja isa teadsid kindlasti,et ma siin olen.Aga ega nad muretsegi.Neil on täiesti suva,kus ma olen või mida ma teen.Nende jaoks on kõige tähtsam raha.Ronisin omaenda ehitatud onni,mis oli väga praktiline,siin olin ma veetnud pool oma lapsepõlve mõeldes ja unistades.Mul oli seal onnis küpsiseid,vett,pähkleid & šokolaadi.Samuti oli mul seal hunnik koomikseid, magamiskott ja padi.Kõik onni seinad olid täis kleebitud kuulsuste plakateid,kleepse ja joonistusi.Kugistasin alla paar küpsist ning jõin vett peale.Heitsin magamiskotti ja üritasin rahuneda.Järsku nägin onni katuses auku.Ohkasin.Mis siis ikka, üritan parandada,muidu sajab veel vihma sisse.Pugesin magamiskotist välja ja hüppasin onnist välja.Maandusin pehme tümpsatusega maale,männiokaste peale.Hakkasin kuuseoksi otsima,kuid jälgisin,et ma ei läheks kaugemale onni sees hõõguva laterna kumast.Äkki tundsin,et keegi jälgib mind.Automaatselt viskasin oksad maha ja tõmbusin kaitsepositsiooni.Mis, te arvate,et mu isa pole mulle paremsirget õpetanud?Muidugi on.Vasaksirget ka, muidugi.Kuulsin vaikseid samme,mis mulle lähemale hiilisid.See olevus jõudis nii lähedale,et ma nägin punaseid hõõguvaid silmi,helendavat nahka ja...tardusin jahmatusest paigale,kui nägin Chris'i.Mu kaitse lagunes 500-ks tükiks,mu põlved hakkasid värisema ja alahuul vabisema.Mul oli hirm.Väga suur hirm.Chris naeratas imalalt. ja võrgutavalt.Lõpuks jõudsin välja pressida sõnad: ''Mida sa siin teed ja mida sa minust tahad?''Chris naeris,naeris nii,et mets kõlas.Ta astus mulle lähemale,nii lähedale,et ma puutusin vastu tema näonahka.See oli jääkülm.''Oh, kallis Ashley?Sa pole ikka pihta saanud jah?'' naeris Chris.Vihastasin ja karjusin talle näkku:'' Mis siin naljakat on?'' Chris sosistas : ''Küll sa varsti kuuled,'' ning järgmisel hetkel tundsin põletavat valu oma kaelas.Karjusin hüsteeriliselt ja rabelesin piinavas valus.Chris vaatas seda kõike pealt ning muigas.Mu vaatepilt hakkas kahanema,kahanes nii väikseks,et nägin ainult Chrisi helendavat,imeilusat,muigvel nägu.Ning siis ma uinusin.

Kommenteerige!!