Elu On Ebaõiglane (2.osa) (7)

Eelmises osas:

Kuid ma jäin oma kahtlustele kindlaks.Valged kui lumi, ilusad kui täht säramas kuuvalgel ööl, teeb kokku ainult ühe järelduse- nad ei ole inimesed.



Lõpetasime söömise ja läksime järgmistesse tundidesse.Päev kulges edasi väga tavaliselt kui välja arvata see, et ma otsisin koguaeg silmadega Chris Wather'it.Ühe korra tabasin end joonistamas lauda, kus istuvad valged ja imeilusad inimesed. Nühkisin selle joonistuse siis kiiresti maha, enne seda kui Rose minu kõrvale maandus.Pärast tunde läksime Rose'i ja Daniel'iga McDonaldsisse, kuid mu mõtted olid endiselt Chris'i juures.Ühe korra jäin isegi nii pikaks mõtlema, et Rose'i hääl mu alles siis maa peale tagasi tõi. ''Ashley?Ashley!!Ashley,mis lahti?'' vehkis ta mu näo ees käega.Raputasin pead ja valetasin ''Ah,ei midagi.Jäin lihtsalt mõtlema.''Pistsin kiiresti oma Big Mac'i hambad sisse, et ta midagi ei kahtlustaks.Pärast kiiret McDonaldsi käiku läksime lahku,mina, Rose ja Daniel, kumbki sammumas oma kodu poole.Kui koju jõudsin,märkas mu ema ka,et olen liimist lahti.Ta kergitas kahtlustavalt kulmu,ent ei öelnud midagi.Trampisin trepist üles ja oma tuppa ning viskasin koolikoti suure kaarega nurka.Lülitasin sisse oma iidvana läpaka, mis mul oli juba 8 aastat.Olen kavatsenud seda aknast välja visata,ent pole raatsinud.Ema lööks mu maha.Endiselt.

Kui keegi veel ei tea, siis ma teen kodutöid alati hommikul enne ema-isa ärkamist või vahetunnis. Avasin arvutis Google'i otsingumootori ja trükkisin sisse Chris Wather.Tuleb välja, et ta on väga hea õppimises,kunstis ja kõiges muus,mida ma ei nimetanud.Veel sain teada,et ta oli elanud terve oma elu Inglismaal,enne kui perega Ameerikasse kolis.Kõik muu oli täiesti tavaline,kuid üks asi jäi mulle silma.Ma nägin tema surmakuulutust,mille kuupäev oli- ma ei suuda seda isegi uskuda - 17.aprill 1920! Mida kur.adit? Vaatasin kalendrisse,igaks juhuks,et õiges aastas veenduda.Täpselt nii - 2011. Ta peaks siis praegu olema 91 ?! Lülitasin arvuti välja, et mitte hulluks minna.Võtsin taskust i-Podi ja kuulasin muusikat.Keerasin heli nii tugevaks,et see kõrvadele haiget tegi.Tahtsin unustada selle,mida ma paar minutit tagasi olin avastanud.Lasin muusikal endast läbi voolata ja panin silmad kinni ning üritasin rahuneda.Kandusin muusika viisiga kaasa ja...

Ärkasin üles,vaatasin kella ja kell oli 17.05. Olin maganud 2 tundi.Siis meenus mulle Chris ja see,mida enne magamajäämist teinud olin.Lohutasin ennast mõttega, et äkki on maailmas veel mõni Chris Wather,kes suri 91 aastat tagasi.Korraga hüüdis mind ema ''Ashley!Kas sa sööma tuled?''Karjusin talle jaatava vastuse ja jooksin trepist alla.Vaatasin lauale ja söögiks oli - no suurepärane - hapukapsasupp.Asi,mida ma jälestan,mu ema teab seda väga hästi.Ütlesin ''Ma vist ikkagi ei söö.'' ja tormasin esikusse.''Kuhu sa lähed?''hüüdis ema.Hüüdsin talle vastu ''Rattaga Rose'i poole ja pärast seda mere äärde.''Ema läks tagasi kööki ja ma tõmbasin dressipluusi selga.Panin jalanõud jalga ja tormasin õue.Võtsin seina äärest ratta,ronisin selga ja hakkasin väntama.Teadsin peast teed Rose'i juurde, olin seda sõitnud 10 aastat.Uhh,polegi väljas nii soe kui arvasin.Tõmbasin kapuutsi pähe ja luku kinni. Jõudsin Rose'i maja juurde,viskasin ratta puu najale ja jooksin ukse juurde.Koputasin.Uksele tuli Rose'i ema.''Oi,tere Ashley.Vabandust,aga Rose ei tunne ennast hästi.''ütles ta.''Mis tal on?On ta haige?'' ''Ei,ma ei usu.Aga ma arvan,et täna sa teda näha ei saa,ega kuskile minna ka''vastas Rose'i ema vaikselt.Tema kõrvale tuli Rose'i väike vend Tom.''Emme,tahan süüa!''karjus Tom.''Vabandust Ashley, ma pean nüüd minema.Loodan,et Rose tunneb ennast homme paremini''vastas Rose'i ema mulle otsa vaadates.''Mina ka.''ütlesin vaikselt,enne kui uks mu nina ees kinni virutati.Lõin jalaga vihaselt vastu äärekivi ja oigasin valust. Mis mul nüüd enam teha, mõtlesin,sõidan siis mere äärde.Võtsin suuna mere äärde.Mu peas mõlkus palju mõtteid.50% oli muret Rose'i pärast ja 50% mõistatusi Chris'ist.Panin i-Podi kõrvaklapid uuesti kõrva ja hakkasin muusikat kuulama. 15 minutit sõitmist ja olingi mere ääres.Ronisin ühe natuke rohmaka,aga väga suure kivi otsa,kust avanes vaade otse merele.Ma armastasin seda kivi väiksest peale.Kuna praegu oli päikeseloojang,vaatasin otse merele.Nägin loojuva päikese kuma,mis mulle väga meeldis.See oli kuidagi maagiline või...nõiduslik.Istusin rätsepistes kivi natuke siledamale kohale.Mõlgutasin muremõtteid Rose'ist ja murdsin pead Chris'i saladuste ja mõistatuste pärast.