35# Not (4)

"Ma ei usu seda," lausus Lia. "See ei saanud põhjus olla. Harry oli nii-nii vihane."
"Seda ma sulle seletangi! Ta meeldib Harryle," kuulsin Keity väsinud häält.
Astusin viimased sammud oma kapini. "Räägite Harryst?"
Danielle muigas: "Nad oleks nagu vaimustuses temast, aga ma kuulsin uudiseid, õde?"
Kortsutasin kulmu, samal ajal oma asju kapis sättides. "Ma ei tea millest sa räägid."
"Ma nii ei arva," ütles ta. "Miks sa mulle ei öelnud, et sa magasid Harryga?"
Vaatasin süüdistavalt Keityle otsa. Lia hakkas kontrollimatult ahhetama.
"Päriselt, D? Sa tegidki seda. Miks, kas ta sundis?"
Pööritasime mõlemad Keityga silmi, öeldes "ei". Kas ta on segane?
"Harry pole pervert. See juhtus peamiselt sellepärast, et meil oli lõbus ja ma ei taha ausalt öeldes sellest rääkida! Muide Lia, kas sa tead, et sa unustasid kõne kinni panna, kui ma vanemaid külastasin ja sa kurtsid Lou pärast?"
Tüdruk tegi suured silmad: "Võib-olla tõesti. Mis siis?"
"Pärast seda rääkis Harry minuga mõnda aega, aga ka mina unustasin kõne kinni panna ja ta kuulis mu juttu isaga. Ta küsitles mind poistest ja ma arvan, et ma vist solvasin teda mingil moel."
"Mida sa mõtled solvamise all?" päris Keity.
Muigasin: "Ma ütlesin, et ta meeldib mulle nagu sõber. Zac-"
"Zac?" küsis Lia segaduses. "See imelik kohvikupoiss?"
"Ta pole imelik. Issand, Lia, ega ainult Louis pole kena. Vaata Zaci musklid, need tahaksid nagu särgi lõhki rebida. Olgu, asi ei paista just selline, aga," vadistas Keity. "Jumal, ma pean poisi leidma."
"Oleks ka aeg," lausus Louis äkitselt kohale ilmudes ja kallistas Liat selja tagant, kes omaette naeratama automaatselt hakkas.
Nad kadusid ära selleks ajaks, kui teised poisid meie juurde jõudsid.
Harry ignoreeris mind täielikult ja ma olin sellega totaalselt rahul. Ta küll vaatas minu poole mitu korda, kuid ei jäänud vahtima. Seda ei saanud ma enda kohta öelda.
"Te olete teineteist juba mitu nädalat ignoreerinud. Mine räägi temaga," sosistas Dani mulle kõrva.
Hammustasin huulde, kaheldes mida ma otsustan teha, kuid läksin lihtsalt asja peale välja.
Kõndisin Harry kõrvale ning samal ajal, kui temast mööda kõndisin, sosistasin talle, et me peaks rääkima. Kõndisin rahulikult edasi tüdrukute wc poole, eeldades, et poiss järgneb mulle. Ta oli piisavalt tark, et seda teha.
Kontrollisin kas kabiinid olid tühjad, et keegi meid pealt ei kuuleks ning pöörasin end poisi poole, kes mind vastu seina toetades jõllitas.
"Mind häirib, et me oleme koguaeg koos, aga ei räägi üksteisega," laususin käsi vastu reit hõõrudes. Miks ma närvis olin?
Poiss ei öelnud midagi. "Harry, ütle midagi. See on totaalselt piinlik."
Poiss turtsatas. "Õhkkond meie vahel on küll väga piinlik."
"See võiks muutuda. Ma lihtsalt ei tea, kuidas sinuga käituda, sest meil oli selline hetk ja sa ütlesid, et sa hoolid minust ning ma ei saanud aru ja-"
"Ja sa räägid väga palju," lõpetas Harry ja ühel hetkel ma arvasin, et ta ründab mind.
Ma tundsin, kuidas ta mu vastu rohelist plaatseina surus ja ühe jala oma puusale tõstis. Lükkasin end mööda seina ülespoole ja surusin vasema jala ise tema ümber. Ta hoidis mind reitest üleval, meie huuled juba oma tööd tegemas.
Ta eemaldas aeglaselt oma käed mu reite alt, et asjast aru saaksin ning ma surusin jalad rohkem tema torso ümber, et üleval püsiksin. Ta tegi osavalt kiiresti mu kampsuni eest lahti ja lükkas valge pluusi üles.
Mingil hetkel lendas üles mukitud tüdruk sisse ja jäi meid suu ammuli vahtima.
Harry lasi mu maha ja astus sammu eemale nagu ta poleks just mu rinda näperdanud, süütu ilme näol.
"Ma tulin lihtsalt pissima, vabandust, et segasin," muigas tüdruk ja läks ühte kabiini.
Väljusime Harryga wc´st. Vaatasime mõni hetk üksteisele otsa.
"Kas see oli meie äraleppimine?" küsis ta vaikselt, sest koridorid olid tühjad, seega tund juba käis.
"Ma tahaks ära leppida," laususin muiates. Ta noogutas ja pööras ümber, et oma tundi minna.
Astusin bioloogia klassi sisse nii süütu ilmega kui sain, vabandasin end ja istusin viimasesse ritta oma sõprade poole.
"Las ma mõtlen. Sa lahkusid Harryga ja tulid klassi sisse kohandades oma kampsunit. Ei, ma ei arva, et te pelleris amelesite," ütles Louis poolvaikselt, sarkasm selgelt hääles.
"Mida sa just ütlesid?" pomises Lia tema teisel käel ja vaatas mind ainiti.
Pööritasin silmi ja Lou hakkas naerma.

2 kuud hiljem
Seisime sinistes keepides, mütsid päikese eest pead kaitsmas. Juuni alguse kohta oli kohutavalt palav, kuid me pidive veel ainult 10 minutit ära kannatama.
"Ja viimane lõpetaja on Danielle Miranda Olsen, kes on aastatega omade seast esile tulnud ja peab viimase lõpetamise kõne."
Danielle pidas oma kõne, mis puudutas paljude südant just sellepärast, et ta oskab alati õigeid asju õigetel aegadel öelda.
Koos lõpetanutega karjusime nagu segased ja huilgasime, kui ta oma lõpureporti sai ning meie sekka tuli.
"Sellega kuulutan lõpupeo lõppenuks!" hüüti migrofoni ja lõpetajad viskasid oma mütsikesed õhku.
Jäin veidikene hiljaks, seega lasin mütsil lihtsalt maha langeda. Tollel hetkel tundsin end nagu Bellana "Videvikus", kes samamoodi tegi.
"Kas te suudate uskuda, et me lõpetasime keskkooli? Issand jumal, me lähme ju üksteisest lahku!" kilkas Keity rõõmus ja nukker korraga.
"Ma pean kiiresti tegutsema," vuristasin ja hakkasin oma sõpru läbi kallistama. "Ma pean jõudma pooleteisetunniga Ameerika lennu peale."
"Miks sa hiljem ei lähe?" mossitas Lia. Naeratasin ja kallistasin teda uuesti.
Jätsin Harry viimaseks ning kallistasin teda veidikene kauem, kui teisi. Meie sõprussuhe oli kasvanud paari nädalaga ning me käitusime nagu parimad sõbrad.
David sõidutas mind, ema ja Zaci kiiresti minu maja ette ning ma peaaegu jooksin majja, et aega säästa.
Mul oli vaja ainult kohvrid alla tuua, viimased pesuasjad pakkida ja käekotti vajalikud asjad panna.
Tekib küsimus, kuidas mina ja Zac nii palju sõbrustama hakkasime. Pärast tüdrukute wc insidenti Harryga sain ma õhtupoole sõnumi Zaciga kokku saada ja ma saingi. Me saime nii hästi läbi ning meil oli koos nii tohutul lõbus, et me hakkasimegi tihedamini väljas käima, aga mitte nagu paar, vaid parimad sõbrad.
Zac ja David aitasid mul asjad autosse panna ning ma veetsin mõned minutid Ashley´d ja Davidit kallistades.
Lasin Zacil rooli istuda ning pugesin kõrvalistmele, lehvitades autole järele vaatavatele emale ja Davidile.
Saatsin sõbrannadele kiirelt mõned sõnumid.
"Kas sa oled põnevil?" küsis Zac. "Ja pealegi... Sa pead veel minu ka ära kannatama."
Naersin. "Ma olen õnnelik, et keegi saab minuga koos tulla. Ja loomulikult olen ma põnevil. Ma näen oma ema pikemat aega."
"Mul on hea meel, et sa saad veeta aega oma vanematega," naeratas ta mulle laialt. "Pealegi on mul hea meel, et sa otsustasid minu kaasa võtta."
"Sa oled väga toetav ja naljakas ja ausalt ka, kui keegi murrab sisse, siis sa saad nad pannkoogiks lit.suda," laususin naerdes.
Zac tegi veidraid nägusid ja hakkas rääkima nagu Joey Graceffa: "Oh, mul on ju ikka selline lihas, et sa ei kujuta ette, mida ma nende pättidega teen, kes julgevad Darcyle midagi teha."
Lõppude lõpuks naersime mõlemad.