13# Not (13)

Istusime minu voodil, põlved peaaegu kokku puutumas. Sättisin oma pikad juuksed ühele poole pead ja vaatasin Harryle küsivalt otsa.
"Ehm," kogeles Harry. "K-kuidas ma alustama peaks?"
Muigasin: "Alustame nii... Mis juhtus?"
Harry naeratas, kuid muutus hetkega tõsiseks. "Ma üritan kõik võimalikult täpselt rääkida, eks?"
Noogutasin. "Lihtsalt alusta juba," manitsesin.
Harry naeratas uuesti ja hakkas lugu rääkima.
(A/N: Kaldus kiri on Harry vaatenurk tollest päevast, kus nad Zayniga kaklema läksid.)
Istusime Zayniga koos elutoas ja mängisime seda ajuvaba mängu ´Flappy bird´. Lendasin mängus vastu posti. Pillasin telefoni maha vaibale ja lasin kätega tüdinenult läbi juuste.
Mõtlesin sellele, miks olid Danielle ja Darcy minema läinud ning mis jamasse Liam end tõmmanud oli.
Äkitselt hakkas Zayn omaette vaikselt naerma.
"Viitsid mulle ka nalja rääkida?" küsisin kulmu kergitades.
Zayn naeris valjemalt: "Bennett, sa oled naeruväärne."
"Ma ei saa aru."
Ta lõi rusikaga vastu tugitooli: "Ära mängi minuga! Sa tead väga hästi, mis toimub. Ja ma tean, et sa kasutad Darcyt ära!"
"Okei," sõnasin üllatunult. "Zayn, sa saad kõigest väga valesti aru. Ma ei kasuta Darcyt kuidagi ära. Me oleme lihtsalt sõbrad ja-"
"Ja mida? Ja amelete ringi ka, jah?" küsis poiss ülbelt.
Muigasin mõrudalt. "Mis su probleem on, mees? Oled sa kade või midagi? Ja eelmine õhtu oli lihtsalt... oli-"
"Lihtsalt oli nii, huh?" irvitas Zayn. "Mind ei koti! Sa kasutad teda ära nagu nukku. Nagu tegid nooremanagi."
Tõusin püsti: "Sa lähed liiga kaugele. Ma olin noor ja loll. Ma ei teeks midagi sellist enam kunagi!"
"Seda ütlesid sa ka enne viimast korda, kui sa ´seda´ tegid," tõusis ka Zayn.
Mul läks natukene aega, et aru saada. "Kas sulle meeldib Darcy?!"
Zayn oli vait. Olin ka mina.
See on imelik. Zayn kohtas Darcyt alles eelmine päev. See pole Zaynile loomulik. Ta pole kunagi armunud. Talle pole keegi isegi meeldinud. Talle lihtsalt ei meeldi üksi olla, sellepärast tüdrukutega läbi käiski.
"Võib-olla," pomises poiss ja vaatas mulle otse silmadesse: "Kuid sinuga koos jätab ta ho.ora mulje."
"Mida sa ütlesid?" küsisin.
"Sa kuulsid mind küll, Haz. Ära ürita kõva meest mängida!"
"Ma ei mängi kõva meest, kui ma tulen oma sõpra kaitsema. Darcy pole midagi sellist! Kuidas sa võid niimoodi öelda, kui ta võib-olla sulle isegi meeldib?"
Zayn turtsatas ja vaatas eemale.
"Nagu su ema."
Vaatasin vihaselt Zayni poole. "Mida? Mida kuradit sa just ütlesid?"
"Darcy on nagu su ema," purskas Zayn vihaselt.
"Ho.or?! Kas sa teed nalja?!"
Ja ma astusin paar sammu lähemale, et tüübile lõuahaak anda.
Vaatasin Harryle suurte silmadega otsa, pisarad silmis.
"Darcy-" alustas Harry.
Panin käe ta suu ette. "Niiet, Lou valetas. Zayn ütleski, et ma olen..."
"Ära-" üritas Harry jälle.
Pisarad valgusid mu põskedele nagu lõpmatud veenired.
"Darcy, ära nuta, ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ja seda asja minu ema kohta ka mitte. Ta tahtis mind vihale ajada. Palun, Darcy, ära nuta!" anus Harry, tõmmates mu endale sülle ja kiigutades mind lohutavalt.
"Ja ta veel kujutab ette, et ma meeldin talle? Kas teda visati väiksena väga palju maha, et ta nii loll on? Ma vihkan teda!"
"Ei, sa ei vihka teda," rääkis Harry. "Ta on nüüd enda peale vihane, valab viha enda peal välja. Ta ei mõelnud midagi tõsiselt! Ta oli vihane."
"Ma saan aru!" hüüatasin. "Aga see haavaks iga tüdruku tundeid, kui talle nii öeldaks!"
"Ma tean," ohkas Harry. "Palun, kas sa ei karjuks mu peale?" Ta langetas pea ja mudis oma sõrmi. Oli näha, et ta oli närvis.
Istusin poisi kõrvale voodiäärele ja panin käe tema õlale.
"Anna andeks, et ma karjusin," laususin.
"See on normaalne. Ma oleks samuti." Ta naeratas feigilt.
Läks paar minutit mööda.
"Darcy?" küsis Harry vaikselt.
"Ma kuulen sind."
"Kas sa räägiksid mulle enda saladuse? Selle saladuse, miks sa minestad oma mälestuste pärast?"
"Harry," pomisesin. "Ma ei saa. See on väga valus. Ja ma ei tea sind nii hästi ka. Anna andeks..."
"See on okei. Ma ei nõua midagi. Ma hoian ka endaga palju saladusi."
"Niiet, sul pole plaaniski mulle oma emast rääkida?"
Harry neelatas, kuid naeratas peatselt. "Ei."
"See on okei," kordasin Harry sõnu, mis pani ta rohkem naeratama. "Ma olen alati olemas, kui sa vajad," sosistasin.
Harry vaatas minu poole.
"Ma mõtlen, et kui sul on paha tuju ja kellegiga on vaja rääkida," põhjendasin. Ütlesin kiiresti: "Issand. See on tobe. Unusta ära."
"Ei," sõnas Harry kindlalt. "Toetav sõber on alati hea. Aitäh."
Noogutasin.
"Darcy, sa ei pea minu ees mängima, et sa oled tugev ja sa ei vea endaga kaasas rasket koormat. Ma näen sind läbi. Sa varjad midagi."
"Varjangi," tunnistasin. "Ja ma ei mängi midagi."
"Mängid," vaidles Harry. "Ja sa tead seda isegi, lihtsalt sa ei tunnista seda."
Greg.
Pigistasin silmad kinni ja raputasin pead. Pühkisin ära pisarad ja tõmbasin hinge sisse.
Tahtsin nüüd vaid magada. Panna silmad kinni ja lahkuda maailmast, mis mulle kõige rohkem meeldis.
Loomulikult olid mul ümberringi sõbrannad, - ma viitan Danile, Liale, Keityle ja Megile - kes on mind toetanud läbi "nende aegade". Ma sain uued sõbrad ja ühe ülbiku, kes mingil moel võivad veel minu elus oluliseks saada. Kuskil südamesopis ma teadsin, et ma saan nendega lähedaseks.
_____
Aitäh kõigile, kes loevad, kommenteerivad südamlikke asju ja kingivad pastakaid. Means a lot. c:
Pühendus: annahoj