Teenage Dream#5 Lõpuosa! (2)

Eelmises jaos: Astusin edasi loodus õpetuse klassi ukse juurde ning vajusin istukile. Võtsin põlvedest kinni ning lihtsalt olin. Mis sellest kõigest küll saama hakkab? Mina ju tahtsin seda, kuid see on kuidagi kiiresti ja kaugele, millega mina pole harjunud. Kuidas saakski? See on mu esimene suhe.
Kell helises ning läksin klassi. Tõstsin õppelaualt maha oma tooli. Jäi vaikseks ning algas õppetöö . . . vaikselt .. vaikselt . . vaikselt...

Juba heliseski loodusõpetuse lõpukell. Kirjutasin päevikusse üles kodutöö, panin asjad kokku ja sammusin klassist välja. "Mis järgmisena?" küsis Laura. "Eeem , klassijuhataja vist, aa ma ka täpselt ei tea." Vastaja olin mina. Ma olin omis mõtetes. " Mia , sa oled täna kuidagi liimist lahti. Kas midagi on juhtunud?" päris Anni. "Ei, ei . Pole midagi . Lähme nüüd üles , eks?" Ma olen tõesti kuidagi liimist lahti. Aga ma ei saa lihtsalt sellest mõttest lahti, see ei haihtu õhku.
* * *

Koju jõudes viskasin koti nurka ning jalustasin arvuti juurde. Tee peal haarasin külmikust vorstivõileiva. Logisin kohe sisse msni. Mikk oli samuti online´s. Alustasin juttu.

Mia (x) Says: Tsauuu
Mikk Says: Tsau. Kuidas su päev oli ?
Mia (x) Says: Okei. Aga olin täna liimist lahti : s
Mikk Says: Selle täna-hommikuse vestluse pärast?
Mia (x) Says: Vestluse? Sandra ütleks draama, aga jah, sellepärast.
Mikk Says: Palun ära põe selle pärast. Nagu ma ütlesin, saad nii palju mõtlemisaega kui vajad. Võta asja rahulikult. Aga ... mida sa "meist" ise arvad?
Mia (x) Says: Mina? Meist? Ma mõtlesin, see päev oli küllalt pikk ja .. I love you forever! : )))))) ( L )
Mikk Says: Nii ongi?
Mia (x) Says: Kas siis ei tohi? : )
Mikk Says: Loomulikult võib! Kuidas siis muidu? Aga . . .
Mia (x) Says: ... tahaks kokku saada? Ikka : )
Mikk Says: Minu juures?
Mia (x) Says: Teeme nii . Hakkan väntama . Love you
Mikk Says: Väntan vastu . Ma sind kaa.
Mikk offline.
Võtsin maja juurest ratta ning asusin teele. Tema juurde on 15km , aga sel polnud tähtsust. Tahtsin ainult teda näha ja temaga rääkida ja .. lihtsalt olla! : )
Saime kokku kuskil Rabedil, peaaegu Miku kodu juures.
"Tsau. Oli raske tulla? " mhm ,see pehme naeratus. Ma armastan seda nii väga. "Sinu juurde, nalja teed või? Muidugi oli see raske, aga ma mõtlesin sinule. Oli kohe kergem vändata seda ratast. " Tegelikult nii see oligi. Päike polnud veel loojunud, soe tuuleõhk puhus vastu nägu. Nii kerge oli olla. See vist ongi see esimese armastuse tunne, kuigi natuke veider on ta küll.
"Ongi nii? Tore, et aidata sain. Paneme rattad ära ja jalutame Rabedi poole ja tagasi. Paljugi on rääkida, kuid meie vahel on nüüd okei?" See tuli Miku suust nii ettevaatliku häälega, nagu ründaksin ma teda järgmisel hetkel. Loomulikult polnud mul selline asi plaanis.
"Loomulikult on okei ja veel enamgi . Minu esimene suhe, sinuga." Ma olin seitsmendas taevas, seda sõna otseses mõttes. Kõik oli korras, Sandra pilkamised on minevik, See mida ta minust ja Mikust klatšib ei lähe mulle enam korda. Mikk on teinud mu tugevaks ja inimeseks kes ei heitu enam, kui talle krõbedasti öeldakse. Selline vist ongi, see "õige". "Õige", kes toetab, hoiab...
Panime rattad ära ja jalutasime rannaribani, mis Rabedil oli.
Me seisatasime , keerasime näod rannale ja vaatasime... "See kõik on nagu illusioon. Sina, mina ning just see koht , siin ja praegu." Seda ütles Mikk. Keerasin oma pea tema poole ning ma imetlesin teda. Sõnu polnud vajagi. Järgmisel hetkel võttis Mikk õrnalt oma käed ja puudutas õrnalt mu põski, pani mu pea enda käte vahele ja ... suudles mind. Nii see pidigi olema, nii ma tahtsin , et see oleks. See on nagu Tuhkatriinu lugu, kahe päevaga. Kahe päevaga toimub täielik pööre minu elus. Olime rannaribal väga kaua. Rääkisime. Ning taas... ta suudles mind... ja me olime... olime... olime...

Autori kommentaar »