Sing It Out Loud #1 (8)

Book Of Selena
------------------

"Korista oma tuba ära! Selena, kas sa kuuled, mis ma räägin?" "EI! Korista ise oma tuba, mina kaon!"
"Kuidas sa räägid oma emaga, noor neiu?" "Nii nagu MINA tahan!"
Ma ei salli seda, kui ema hakkab koristamisest rääkima, ja sellest kui lohakas ma olen. Jooksin koridorri, tõmbasin ketsid jalga ning avasin järsult ukse. Sörkisin verandalt alla ning jooksin terve minut aega oma majast eemale. Peagi hakkasin igal pool kuulma muusikat. Kas see oli minu enda laul? Mkm, pole võimalik. Kõikide majade aknad ja uksed avanesid ning muusika valjenes. Mingid noored paremal pool teed jooksid läpakate ja muusikamakkidega õue, kõik nad avasid uksed ja akndad. Kuulsin muusikat ka vasakul, ka nemad olid avanud oma aknad, uksed, tulnud treppidele ning hakkanud tantsima.
Protestifiiling haaras mind. Hakkasin kaasa laulma.

Everybody tells me
That it´s so hard to make it
It´s so hard to brake in
There´s no way to fake it
Everybody tells me
That it´s wrong what I´m feeling
I shouldn´t bealive in
The dreams that I´m dreaming

Tundsin ennast ülivõimsalt. Tantsisin ja laulsin nii, et terve tänav kajas. Terve tänav tantsis minuga kaasa.

* * *

Jõudsin peatänavale. Kusjuures , muusika saatis mind ka siis. Mida rohkem inimesi muusikat ja mind mind laulmas kuulis ja teisi tantsimas, seda rohkem keerati ka edaspidised majapidamised Heliseva muusika halliks.
Kõndisin mööda kõrvaltänavat. Seisatasin vana pisikese maja juures, kus varem oli asunud restoran. Kuulsin ukse taga sosinat ning kõndisin tasa uks taha ja jäin kuulama.
"Me kingime neile uue elu," sõnas keegi naine.
"Selles asi ongi. Aga kes soovikski New York´is , unistuste linnas, uut elu?"
Uus elu? Siin on minu võimalus. Tulgu mis tuleb. Astusin uksest sisse. Vana restorani uksekell töötas veel. Olime siin vanematega vanasti söömas käinud.
"Mina?" vastasin küsivalt kahe äririietuses oleva mehe ja naise poole.
"Mida sa ütlesidki, Jon?" parastas too naine oma mehe üle, üleolevat irvet nöole maalides. Naine tõusis toolilt ning ulatas mulle teretamiseks käe, vastasin samaga.
"Rõõm tutvuda, minu nimi on Jessica Johnson." "Rõõm on mõlemapoolne," vastasin ning manasin näole kavale muige, "Selena Gomez," tutvustasin end. Lahutasime oma käed.
"Tutvustage mulle palun seda uut elu," laususin küsivalt. Mees nimega Jon tõusis oma istmelt ja lähenes mulle.
" Starlight camping terveks aastaks," ütles mees. "Starlight?" ei saanud ma asjast aru. Jon jätkas: "Laager terveks aastaks kuulsusekoorekihile, kes ihkavad elu väljaspool kaameraid ja autogrammikaarte." See pakkumine oli väga ahvatlev ning pikemalt mõtlemata olin ma nõus. Hullemaks asi minna ei saa. "Nõus," vastasin kindlalt. "Loomulikult see lõbu ka maksab midagi," rääkis Jessica proovides mulle ümbernurga vihjates teada anda üüratutest rahasummadest, mis minu meediamaailma eest "varjamiseks" läheb.
"Te mõtlete raha? Pole probleemi."
"Siis pole muud, kui pakime kohvrid ja sõidame," vastas Jon õhinal toonil. Oli oma esimese staari pärast nii elevil ? Jon haaras taskust telefoni ning helistas kellegile. Peagi oli ukse taga limusiin ning mina ja Jessica istusime sisse. Peale lühikest sõitu jõudsime minu maja ette. Emal oli täna õhtune vahetus tööl, niiet teda polnud kodus. Jooksin oma tuppa, krabasin voodi alt reisikohvri ning pakkisin sinna kokku riideid, fotosid ja muid kalleid asju.
"Ah kül ma pärast helistan," laususin korraks, kui kustutasin oma peast mõtte emale hüvastijätu kirja kirjutada. Võtsin kohvri ja jalutasin välisuksest välja. Tõmbasin ukse enda järelt pauguga kinni. Autojuht võttis mu kohvri ning pani selle pagasiruumi. Mina jalutasin limusiinini, avasin ukse ning sättisin ennast sinna sisse.
"Hüvasti," laususin, kui kuulsin automootorimürinat. Lahkusin oma kodust, kus olin elanud 18 aastat. Ei olnud enam tagasiteed, varsti olin ma siit läinud.

Jõudsime lennujaama. Nägin lennuplatsil vaid ühte pisikest lennukit.
"Teie eralennuk, preili Gomez," lausun Jon. Minu eralennuk? Elu ei saa paremaks minna :) "OMG, kui cool," ütlesin vaid vasuseks, kui lennuki treppidest üles kõndisin. Märkasin enda tagant tulevat autojuhti, kes mu pagasit lennukisse taris. Istusin lennukisse ja vaatasin sõõrikujulisest aknast välja. "STARDIME," oli piloodipuldist kuulda.
Mootorimürin võttis hetkeks maad ja muud polnud kuulda, kui hetkega saabus vaikus ning sujuvalt olime me kõrgele taeva poole tõusnud.
"Hüvasti, New York."

Autori kommentaar »