Kuidas ma ei tahtnud enam olla . . . #2 (6)

Ahjaa, aga üks käkk mille ma keerasin - noh, seda ikka annab uskuda! Ma jooksin lasteaiast koos oma sõbrannaga ära, lasime lihtsalt jalga. Sellest tuli hull draama ning kokkuvõttes pidin ma trükitähti kirjutama. See oli piin! Ma ei oska isegi seitsmendas loetava kirjaga kirjutada. Enam eiriti ei olegi. Need on need meeldejäävamad, mis on keeratud ning mõtle - alles lasteaias.

Oh . . . pean sööma minema. Täna on kalasupp! Hate it. Olgu, ma lähen siis.
Tere siis. Kõigepealt peab ütlema, et elu on h.u.k.a.s! Now and forever! Ning aina rohkem hukka ta läheb . Ma plaanin teha septumi. Loomulikult ema ei tea. No ega ma ei ütle ka! Ei kavatsegi. Ma olen ema arust olnud alati ema arust heidik ning ta pole toetanud mu otsuseid. Ega mind ei huvitagi. Ning miks peakski?! See on lõppude-lõppuks minu elu, millest me siin räägime! Ma võin olla ju neliteist, aga ma ei joo , aga ma ei tarbi suitsu ega muid aineid. Mu ema peaks üldse õnnelik olema. Septum on vähim, mida ta mulle lubada saaks.
Ma teen selle kooli wc-s . Cäroly aitab. Ta ema pidi selle ala tehnik olema ja ta pidavat olema ka Cärolyle paari nippi näidanud. Niisiis me teeme selle ära! Ma ei tea , kas see on valus või mitte, aga mind ei huvitagi. Ma tahan oma emale keerata ning seda ma ka teen.
Nojah.. Ema emaks. Isast ma ei ole teile rääkinud. Ah.. mis temast rääkida? Sai Vietnamis sõjas surma . Kaks aastat tagasi. Peale isa surma, hakkasingi nagu põrandaaluseks. Tuli masendus, koolist puudumised ning lõputud nutmised. Kuid varsti tuli nendelegi lõpp. Kuid põranadaaluseks ma jäin. Koolis ei suhtle ma eriti kellegiga . Keegi ei taha minu sugusega sõbrustada. Ega minagi nendega ei taha! Ma tean, et nad ei suudaks leppida minu iskusega, sellisega nagu olen seda mina. Nii ma olengi loner, mustematel päevadel isegi lifehater.

Okei , ma pean minema . Homme õhtul kirjutan septumi seiklusest. Shauu ˇˇ.