Surmalähedane. ~ (29)

» Gustav. » | Kõige kallim oled mulle. Sa jääd igavesti mind kummitama & ma ei unusta Sind iial. Kui kunagi tervitab mind üks sünge tegelane, oota mind seal üleval, tumerohelisel pingil, hiilgava valguse käes. <3
Mariliis.

******************

Ma igatsen sinu nurrumist ja su totakate tegude järgi. Sa olid mu elus niivõrd kallis, lausa tipus, kõige tähtsamal kohal. Tahaksin sind nii väga enda ellu tagasi. Mu elu on halvenenud kui sa ära läksid. Ma hakkasin ebanormaalselt käituma, ma muutusin tujukamaks ja mu kõik muud asjad on langenud. Ühtegi ei saa nimetada heaks või isegi rahuldavaks. Kui sa oleksid siin, saaksin ma tunda elu rõõmsamaid hetki oma elus, mida küll kunagi tagasi ei saa. Kuid nüüd, istun ma siin ihuüksinda, ilma sinuta. See on kohutav tunne. Alati, kui ma mõtlen su peale, hakkan ma lihtsalt nutma. Sa ei mõista kui väga ma sind igatsen. Sa oled asendamatu. Sa olid mulle nii kallis ja armas. Ma poleks iialgi kujutanud ette, et sa millalgi lahkud ja nii noorelt. Ma vihkan kõiki. Ma tahaks, et sa oleksid mu elus tagasi, kuid ma tean, et see pole võimalik. Kogu aeg mõtlen ma, mida ma praegu teeksin küll sinuga kui sa elus oleksid? Kindlasti paitaksin sind ja tänaksin maailma, põhimõtteliselt seda taevast, et ta sind ei võtnud, et nad saatsid korda sellise ime ja tänu neile suudan ma olla veelgi parem. Aga ei. See oleks imetore kingitus. Ma ei tahakski oma elus rohkemat kui sinu tagasitulekut. Alati on nii, et kõige halvemad asjad, mida sa kah väga natukene tahad, saad sa tagasi. Aga kui rääkida asjadest, mis on seotud surmaga, neid sa ei saa. Lihtsalt ei saa. Ja see teeb nii haiget, et lausa jääksidki nutma. See tunne on nii valurikas. Seda ei paranda miski. See jääb sind kummitama nii kauaks. Ka siis, kui sa oled hauas, kummitab see sind. See kummitab sind põhimõtteliselt igavesti. Mina enam ei suuda ilma sinuta elada, Gustav. Kas sa tead seda? Sinu surmast on möödunud juba aastaid ja ma ei saa sellest üle. Mul on ka süümetunded, et ma pole su haual käinud ja ma pole võtnud end kätte, et teha see korda. Jah, ma olen nii isekas. Ma olen kõige inetum inimene maailmas üldse. Ma ei suuda lihtsalt sinu hauale minna ja vaadata seda nagu mingi põikpea. Mul hakkab liiga valus ja ma hakkan järjekordselt mõtlema võimalustele, kuidas sinu juurde pääseda. Kuid ma luban, et kunagi ma võtan end käsile ja tulen su hauale sind külastama ja teen korda selle. Ja siis ma nutan seal ja loodaks üle kõige, et sinagi oleksid seal, nurruksid ja vaataksid mulle ingli kombel vastu. See oleks kõige ilusam asi, mida ma oleks oma elus näinud. Ma tahaksin seda oma elus kõige rohkem. Ma tahaks, et sa oleksid elus, Gustav. Ma ei suuda seda valu ja piina kannatada. Keegi võiks lõpetada mu elu, et ma pääseks sinu juurde, sinna taevasse, kus keegi meid alailma ei süüdistaks ja kus keegi meid ei aja taga ja ei tüüta. Saaksin siis sinu kasukat paitada sadu aastaid, lootes, et kunagi me sünnime jälle ja koos, et veeta elu kõige ilusamad hetked. Ma tõesõna armastan sind nii väga, usu mind. See enesetapu katse või niiöelda surm on kujunenud minu suurimaks sooviks. Aga ära end süüdista selles. Sina pole selles põrmugi süüdi. Me mõlemad teame, kes selles süüdi on. Seal üleval saaksime me rääkida oma tunnetest, soovidest. Saaksime üksteisele vaadata otsa ja mõelda, et see on reaalsus. Ja me oleksime teadlikud, et meid ei lahuta mitte miski mitte kunagi. Ma jääksin jõllitama su imearmsaid silmi, su lumivalget kasukat ja su karedat keelt, mis tolkneks nii armsalt väljaspool suud. Siis ma enam ei pelgaks oma saladusi rääkimast, sest siis on mul kindel ja turvaline tunne, sest sulle saan ma kah usaldada kõige suuremad saladused, millest keegi kunagi pole kuulnud. Jah, ma jääksin su juurde igavesti. Ma uinuksin su kaisus, ma teeksin kõike, millest ma olen unistanud sinuga teha. Ma kallistaksin sind nii kõvasti ja kordaks sulle kui õnnelik ma olen ja kui väga ma ootasin seda imelist hetke, kus me kokku saame ja rahus koos olla. Aga kui ma lõpetan mõtlemise, pettun ma kõiges. See on ju ebareaalsus. Ja see teebki mulle nii haiget, mis paneb mind lausa surmale mõtlema. Ma igatsen sind tohutult. Ma jääksingi siia sinust rääkima, kuid kui ma tulen reaalsusesse tagasi, puhken ma lahinal nutma ja mõtlen, miks ei võiks see kõik lihtsalt tõsi olla? Mul on nii valus südames. Mu kibedad pisarad tilguvad ükshaaval põskedele. Ma ei suuda end vaos hoida, sest sinu peale mõeldes ma lihtsalt mõistan kui kallis sa mulle olid. Miks inimesed nii isekad on? Kaasaarvatud mina. Kui üks väga kallis lähedane sureb, alles siis sa mõistad kui kallis ta oli sulle ja sa hakkad mõtlema, mida sa oleksid teinud temaga enne tema surma. Ja kõik siis hakkavad kahetsema enda tegusid aga liiga hilja. Nii haiget teeb see. Ma tahaksin uinuda sügavasse unne ja leida end seal säravvalgest taevast, kus istub kah juba minu kallis Gustav. Siis saaksin ma temaga veeta aega nii võrratult. Ma igatsen sind, Gustav, ja sind ei asenda mitte keegi. Tea seda. Ja kunagi, kui tõesõna kohtab mind härra. Surm, siis oota mind seal üleval ja ära kaota helkivat lootust- ma tulen. Ja kes teab, äkki ma tulen juba täna, homme või mitme aasta pärast. Ei, kindlasti mitte nii hilja. Kuid isegi kui sa mind ei oota, sa ei vea mind alt, kuid see on kõigest mu suurim soov. Ootan sind.

Mariliis V
5.klass.
12.a