Libahunt Cathrine #3 (3)

Meie telgis oli Carmen.
"Carmen, mida sa siin teed? Kao siit kohe minema! Ja kust sa üldse siia said?" karjusin mina vihaga."
"Hehe, paistab, et keegi on vihane? Ma tahtsin otsida kristalli, sest meie rühmal läheb seda vaja, ja mina tulin siia joostes, arvad, et ma ei jaksa nii pikka maad joosta? Einoh, sinu arust muidugi, sest ise sa ei jaksa kümme kilti ka ära joosta," naeris Carmen.
"Ära irvita midagi. Kes viimasena naerab, naerab paremini. Ja ma jaksan 10 kilti ära joosta. See on tühiasi. Ja kristalli ei saa sa iial, otsi omale uus!" ütlesin mina, endas tähtsust tundes.
"Niiet sina naerad siis viimasena? Mingi vanasõnade kopeerija oled? Tead, anna kohe kristall siia või ma kutsun oma rühma kaaslased siia!" ähvardas Carmen edasi naerdes.
"Kas ma ei või vanasõna öelda? See on selleks, et sa oleksid veidikenegi targem! Ja niikaua, kuni sina siin enda rühma kaaslasi hakkad kutsuma, oleme meie juba siit läinud," naersin mina.
"Nad tulevad kohe siia," ütles Carmen.
"Jep, tunni aja pärast," naersin mina.
"Aga neil on auto," õigustas Carmen.
"Mhm, see jõuab ka siia poole tunni pärast, niiet bye-bye," naersin mina. "Mul oligi õigus, kes viimasena naerab, naerab paremini. Lähme, sõbrad."
Me hakkasime metsa poole tagasi suunduma.
"Cathrine, kullake, sa tead, et see lõppeb halvasti," ütles Carmen. "Kristall siia! Ja kähku!"
"Hmn, no okei," ültesin mina ning ulatasin talle võltskristalli, mille me laburindist leidsime.
"Vat kus lops. Andiski ära. Pea meeles, et nüüd olen mina tugevam, kui sina," naeris Carmen ning jooksis sellega minema.
"Lootku vaid," naersin mina.
"MIks sa talle andsid? Meil pole enam jõudu ju!" nuuksus Cadyna.
"Rumaluke," naersin mina. "Ma ei andnud talle."
"Andsid ju!" vingus Cadyna jällegi.
"See oli võlts kristall," naersin mina.
Sellepeale hakkas Cadyna ka naerma. Läksime telkidesse. Lõpuks oli aeg magama minna. Laulsin omaette laulu "Majake mere ääres" ja see kõlas nii: "Kui on meri hülge hall, siis sind ründamas suur hall.." või umbes nii.

Ärgates tundsin, et midagi on justkui viltu. Vaatasin enda kõrvale. Seal magas Carnell, vaatasin teisele poolele ja seal magas Abriana. Ilmselt kõik magasid. Vaatasin kella. Kell oli alles 9 hommikul. Tõusin püsti ning haigutasin. Avastasin, et Calyndat polnud telgis. Läksin õue ja seal teda ka polnud. Järgmisena ärkas Carnell ning suudles mind kirglikult.
"Oled sa Calyndat näinud?" küsisin mina.
"Ei. Võibolla läks metsa," pakkus Carnell.
"Oota siin," ütlesin mina. "Ma lähen vaatan metsast siis."
"Okei," muigas Carnell ning jäi ootama.
Tormasin metsa, muutudes libahundiks. Otsisin kõik kohad läbi. Ka selle laburindi, kuid Calyndast polnud märkigi. Tulin tagasi ning muutusin inimeseks tagasi. Kõik olid juba ärganud.
"Carnell," olin mina veidi vihane. "Sa ei pea kõiki selle pärast üles äratama. Eks me leiame Calynda ülesse. Ma ei usu, et ta siit piirkonnasst välja läks või siis koju tagasi läks. Ta on aeglasem kui mina."
"Nojah, aga nemad aitavad meil otsida," pakkus Carnell.
"No okei," olin mina veidi pahur.
Otsisime kõik kohad läbi, kuid teda polnud.
"Calynda, kuule, ma nüüd hakkan kahtlustama, et sina viisid ta kuskile või tapsid ära," mõtiskles Abriana.
"Mm, ma mõtlen nüüd ka nii," mõtiskles Carnell.
"Mis lolli juttu te nüüd ajate? Kas ma teeksin talle nii? Kas ma teeksin oma sõbrale nii? Ma olen praegu vihane, et te mind süüdistate ja kurb, et Calynda on kadunud!" karjusin mina.
Mööda mu põske veeresid õrnad pisarad.
"Ja sina!" karjusin ma Carnellile näkku. "Kas sa oma eelmist tüdrukut ka kõiges süüdistasid?"
"Ei," vastas Carnell lühidalt.
"Aga miks sa siis mind süüdistad?" nuuksusin mina karjudes. "Kõik on muidugi süüdi, peale sinu!"
"Ei," segas Cadyna vahele. "Catu pole selles süüdi. Ta ei teeks oma sõpradele haiget. Kus on teie mõistus?"
"Tõesti," karjusin nüüd mina täiest kõrist.
"Heaküll. Ärme veel süüdista teda siis," lausus Carnell pahuralt.
Läksin Carnelli juurde.
"Ma jätan su maha," karjusin mina.
"Ee.. ära seda küll tee," soovitas Abrina.
"Tahan ja teen," ütlesin mina ning võtsin oma sõrmest sõrmuse ära, mis Carnell oli mulle kinkinud. Viskasin selle maha ning tallasin selle peal.
"Palju õnne!" õnnitlesin Carnelli vihaselt. "Kindlasti tegi su eelmine tüdruk õige otsuse, et su maha jättis. Keegi ei taha sind, vaid kõik vihkavad sind! Nüüd ma helistan Jessicale ja küsin, miks ta su maha jättis!"
Valisin kõne ning helistasin Jessicale. Kõlas vaid piip-piip.
Jessica: Jaa?
Mina: Tsau, Jessica
Jessica: Aa, sina Cathrine? No tsauu siis
Mina: Seda, et miks sa muidu Carnelli maha jätsid?
Jessica: No sest ta hakkas lõpus mind süüdistama kõiges, peaasi, et tema süüdi ei ole, näiteks, kui oli ta rahakotist 10 eurot kadunud, siis ta süüdistas mind, et mina olevat selle võtnud, alguses on küll hell jne ütleb igale tüdrukule, et ta armastab teda, aga tegelikult ei armasta.. Miks küsid muidu?
Mina: Sest ma jätan ta maha!
Jessica: Issandjumal, miks?
Mina: Sest ta süüdistab mind! Ja isegi mu sõber Abriana süüdistab mind selles!
Jessica: Issandjumal, milles?
Mina: Mul on sõber Calynda onju, hommikul avastasime, et ta on kadunud, siis mingi ainult sellepärast hakkas Carnell ja Abriana mind süüdistama, et ma olin esimene kes ärkas ja nad arvavad, et ma viisin hommikul Calynda kuskile või tapsin ta ära!
Jessica: Issake, vaene tüdruk, no igatahes mina jätaks ta ka maha, sest mina ei tahaks pettureid, valetajaid, vargaid ja süüdistajaid! Aga sina ei pea seda tegema, ma ei soovita seda, sest mina leidsin kahe aastaga alles uue poisi! Uue poisi otsimine on keeruline!
Mina: Aga mina jätan ta maha, sest ta on lihtsalt talumatu.. Okei tsau siis
Jessica: Tsauu, täna õhtul näeme?
Mina: Ajaa, me pidime täna õhtul üksteist nägema.. Pole 5 aastat üksteist näinud.. Eks ma tulen siis varem laagrist ära
Jessica: Ei.. Sa ei pea seda minu pärast tegema
Mina: Ei, ma tahangi, sest ma ei talu enam Carnelli
Jessica: Okei, aga ma kolisin ju Tartusse
Mina: Mida hekit? Emaga?
Jessica: Ei, isaga, sest ema jättis isa maha! Ja nüüd ema elab Ameerikas! Aga ma igatsen juba teda, kuigi me alles eile kolisime! Me elame üksteisest nii kaugel!
Mina: Tunnen sulle südamest kaasa.. Aga ma tulen kella kaheksase bussiga
Jessica: Okei, aga tsauu praegu, hella õhtul, kui bussis oled
Mina: Okei, tsauu

Lõpetasin kõne ära.
"Nii. Jessica ka ütleb, et alguses olid sa nii hell ja armas temaga, aga just lõpus sa hakkasid teda süüdistama," õigustasin mina.
"Ja mis siis, kui hakkasingi?" naeris Carnell.
"Sa oled südametu inimene," laususin mina.
"Suva. Ei koti," naeris Carnell jällegi.
Läksin telki ning mängisin natuke telefoniga. Lõpuks oli kell 7 õhtul ning ma hakkasin asju pakkima.
"Kus sa lähed?" küsis Cadyna.
"Tallinnase tagasi.. Ma ei talu enam sellist seltskonda," sosistasin mina Cadynale, sest kõik teised magasid juba nii vara.
"Kas ma võin kaasa tulla?" sosistas Cadyna.
"Jah, võid, aga pea meeles, et sa pead kiiresti tegema," ütlesin mina.
"Okei, eks ma siis teen kiiresti," kinnitas Cadyna.
Ta pakkis kiiresti asjad kokku ning me olimegi valmis minema. Õnneks me jõudsime napilt bussi peale. Helistasin Jessicale.
Mina: Tsau, kus sa praegu oled?
Jessica: Hetkel olen bussi peal. Poole tunni pärast jõuan.
Mina: Okei, aga kus me kokku saame?
Jessica: Bussijaama viitsid tulla vastu?
Mina: Jah, muidugi. Õnneks see buss peatub bussijaamas.
Jessica: Okei, teeme siis nii, tsauu, helista, kui oled kohal!
Mina: Jaa, helistan siis. Tsauu.

Lõpetasin kõne.
"Kes see oli?" küsis Cadyna.
"Jessica," vastasin mina lühidalt.
"Ja mis ta tahtis?" küsis Cadyna jällegi.
"Tahtis, et ma talle bussijaama vastu tuleks. Ta jääb nädalaks ajaks meie poole. Ta tuli Tartust, sest ta kolis Ameerikast Eestisse," vastasin mina.
"Okei, aga kus sa pärast minu bussijaamast saadad?" küsis Cadyna.
"See buss peatub Mustakivis. Mine seal siis maha," pakkusin mina.
"Okei," muigas Cadyna.
Hakkasin muusikat kuulama.

Lõpuks ometi oli kohal. Cadyna oli varem maha läinud. Läksin kiiresti bussijaama sisse. Silmasin Jessicat. Jooksin talle vastu ning kallistasin teda........

Autori kommentaar »