Teema: Lühijutud / Seiklus / Põnevus

Rännak minevikku (0)

Kõndisin sooja liiva peal. Kõik oli nii vaikne ja rahulik. Kõrged palmipuud sahisesid vaikselt tuule käes. Kuid mul oli üks küsimus - Kuidas ma siit koju pääsen? Laevad käisid harva, rääkimata paatidest ja purjekatest. Kuid kuidagi ma pidin ju koju pääsema. Uurisin saart. Saar oli suur ja lai. Midagi ebatavalist ma siin ei märganud. Kõndisin tagasi koopa poole. Istusin oma koti kõrvale maha ning puhkesin nutma. Lootusetu oli pääseda siit - Palmipuude vahelt koju. Ja ma üldsegi ei teadnud, kus ma olen. See oli täiesti tundmatu koht. Avasin oma koti ning vaatasin, et seal oli üks võileib alles. Kavatsesin selle alles jätta, kui mul tõeline isu tuleb. Kuid kohe ma seda sööma ei kavatsenud hakata. Võtsin oma telefoni välja. Kavatsesin helistada emale, kuid levi polnud. See veel puudus. Puhkesin uuesti nutma. Mul polnudki lootust siit pääseda, kui ma olen saare peal, mitte ühtegi inimest siin pole ja ümberringi ümbritseb vaid vesi. Vaatasin, mis mul kotis veel on. Seal oli kirves - Kust see siia kotti sai? Seal oli veel mingi mineraalvesi. Mõtlesin natuke ja siis mul tuli ideaalne mõte, kuidas siit üksikult saarelt minema pääseda. Ma jooksin kiiresti välja, seljakott seljas. Ladusin kotist kirve välja. Kuid üks asi tuli vahele - Mul pole ju naelu, millega kinnitada. Ohkasin vaid. Ilmselt see idee tuli mul vahele jätta. Kuid siis tuli mul meelde, et mul on peas ju 8 juukselõksu. Ehk nendest saab abi. Ilmselt see mõte läheb ikka teoks. Hakkasin kirvega raiduma puid maha. Puud ükshaaval aina kukkusid maha. Läksin puude juurde ja võtsin sealt puuribasi kirvega maha. Otsustasin endale väikese parvekese teha. Toimetasin ja toimetasin. Vaatasin kella. Olin juba tund aega toimetanud.
Lõpuks sai parveke valmis. Katsusin, kas see on ikka piisavalt kõva. Tundus küll, et oleks kõva. Astusin sinna peale ja katsetasin, ega see katki ei lähe. Imekombel ei läinud. Nojah, puit on tegelikult tugev ju. Panin parve mere peale ning panin sinna peale oma koti. Võtsin omal sokid jalast ära ja panin kotti. Istusin parve peale ning mõtlesin, nagu oleks midagi puudu. Muidugi - millega ma siis hoogu lükkan. Kätega ei tahaks eriti lükata - Viimati veel kukun lükkates. Läksin rannale tagasi ja raidusin kaks planki veel. Kui need raiutud sai, raidusin need veidi pisemaks ja läksin parve juurde. Istusin parve peale ning panin jalad üle parve ääre. Õnneks oli vesi soe. Parvetasin sealt kaugelt-kaugelt saarelt koju, kuid ma ikka veel ei teadnud, mis saar see selline on.

Ärkasin ülesse ning hõõrusin silmi. Kõigest minu unenägu. Minu kauge minevik, mis on päriselt ka juhtunud. Ma ei tahtnud seda meenutada, sest see tekitas minus valu. Püüdsin seda unustada, kuid ma ei suutnud.. See oli liiga valus minu jaoks.. Seda unustada oli keeruline, kuid meelde jätta oli kerge.

Jutt on võistlusele. Paluks kriitikat ja arvamusi.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!