You Know You Love Me #45 VIIMANE ! (2)

Eelnevalt;

"Justin, sul on vedanud, ikka täiega vedanud, et sul on Samantha. Ta on lihtsalt nii perfect." "Ma tean ja et sa oled kade. Küll sa ka endale kellegi varsti leiad." "Oleks tore ja." "Kuule aga mine külalistetuppa, saad täna vähemalt voodis magada." "Okei." "Head ööd." "Sulle ka."



*9 aasta pärast*

"Sammy, kus sa Jenniferi ja Josephi viisid ?" "Nad läksid mu empsi ja Aleksandriga kirikusse juba ära." "Okei. Aga sõrmused ? Jennifer pidi koos meiega tulema ju." "Need on tema käes, mu ema toob ta meie juurde, kui me jõuame." "Okei. Nii sa oled valmis nüüd ?" "Jah. Kuidas on, ega kõht väga välja ei paista ?" "Väga hea. Aa, ja üks asi veel. Ma mõtlesin, et ütleks täna välja siis selle ka, et me saame veel ühe lapse ?" "No.. Ma ei tea. Jah tegelikult võib seda teha küll, sest Jen ja Josh nagunii teavad seda juba." "Oh. Ma poleks uskunudki 9 aastat tagasi, et täna on mul juba kaks last ja kolmas sünnib ka ja me abiellume !" "Jah. See on tõesti imeline !" Kallistasime Justiniga ja siis tuligi John meile ütlema, et peame autosse minema, sest kell oli juba päris palju. "Mul on väike närv sees." "Ära muretse. Kõik on nii nagu plaanitud !" Naeratasin ja toetasin oma pea Justini õlale. "Kohal ! Nii mina lähen ees ära ja siis tulete teie tagant uksest eks. Õnne ja edu teile siis !" "Aitäh John." Kallistasin temaga. Auto sõitis tagumise ukse juurde. Astusime Justiniga välja ja kõndisime uksest sisse. Plumamarss hakkas mängima. Mul käsi värises. Lõpuks jõudsime altari juurde. Kirikuõpetaja pidas südamliku ja kergelt lõbusa kõne. "Ja nüüd palun sõrmused." Ja siis tuli tipa-tapa meie väike Jennifer. Ta on nii nunnu ! "Kui sina, Samantha Dianne Blurr oled nõus võtma Justin Drew Bieberi endale seaduslikuks abikaasaks, siis ütle selge ja kõva häälega 'Jah'." "Jah" "Kui sina, Justin Drew Bieber oled nõus võtma Samantha Dianne Blurri endale seaduslikuks abikaasaks, siis ütle selge ja kõva häälega 'Jah'." "Jah" "Ma kuulutan teid meheks ja naiseks !" Ja sellele järgnes suudlus. Peale suudlust kallistasime ka veel üksteist ja siis jalutasime koos lastega kirikust välja. Õues meid õnnitleti. Peale õnnitlemist sõitsime meie majja peole.

"Noh väike printsess, kuidas tundus siis sõrmustega kõndida ?" "See oli nii lahe." "Arvata on ja." "Emme, sa oled nii ilus ! Ma armastan sind !" "Awwww, Joseph ! See oli nii armas, emme armastab sind ka !" "Kuna me endale väikse õe või venna saame ?" "Sellega läheb veel 5 kuud aega." "Miks nii kaua ?" "Sest see väike beebi peab emme kõhus kasvama ja arenema, muidu ei saa ta siin ilmas hakkama. " "Kas meie Josephiga olime ka sinu kõhus ?" "Muidugi olite !" "Lahe. Tahaks tagasi sinna !" "Sinna ei saa enam kunagi tagasi." "Nii kahju." "On küll." "Aga emme, kuidas beebi sinna kõhtu saab ?" "No emme ja issi armastavad üksteist ja nad ikka väga kõvasti armastavad üksteist ja siis nad tahavad koos olla ja siis tulebki laps." "Oookei." Justin naeris vaikselt.

Lõpuks jõudsime peopaika. Kõige esimesena löödi pruutpaariga klaasid kokku. Minu pokaali sees oli alkoholivaba šampus, sest ma ju ei saa rasedana alkoholi juua. Keegi õnneks midagi aru ei saanud. Seejärel sõime ja jõime ja tantsisime. Ühel hetkel tõusis Justin püsti ja palus tähelepanu. "Paluks tähelepanu ! Aitäh. Minul ja Samanthal on teile midagi ütelda." Tõusin ka püsti. "Me tegelikult seisame siin hetkel kolmekesi..." Korraks oli väike vaikus ja siis kõik karjusid läbisegi "Palju õnne!" ja plaksutasid ka. Keegi hakkas seejärel "Kibe, kibe, kibe" karjuma, niiet suudlesime siis veel Justiniga. Jennifer ja Joseph tulid ka meid kallistama. Õhtul tantsisme palju.

Pattie tuli minuga rääkima. "Kuule, läheks õue, räägime natuke juttu ?" "Jah, okei. Lähme !" Kõndisime käevangus Pattiega pingile istuma. "Ma tahan sind tänada kõige selle eest, mida sa Justinile teinud oled. Sa oled aidanud tal normaalseks ja tubliks isaks kasvada ja loodetavasti on ta ka hooliv abikaasa." "Ma peaksin tänusõnad sulle ütlema, et sa üldse otsustasid Justini saada !" Naersime "Nojah. Ma olin ju ka ikkagi päris noor." "Ega me ka Justiniga väga palju vanemad polnud. Ma olin 20 ja Justin 21, kui Jennifer sündis." "No aga ikkagi, natuke vanem. Kuigi teil on väga raske olnud üldse see laste saamine. Mõlemad olete kuulsad ja. Natuke ohtlik, või noh. Saad aru." "Jah, ma saan aru mida sa mõtled. Aga õnneks siiamaani oleme hakkama saanud." "Ja nüüd siin kõhus veel üks laps kasvamas." "Jah. Justin tahtis kolme last, need ta nüüd saabki. Muidugi ega mul ka laste vastu midagi pole. Nad on toredad. Ja Justin peabki oma geene jagama, ta on kena ja andekas ja väga tore inimene." "Jah, seda ta on tõesti." Rääkisime Pattiega veel natuke juttu, kuni Justin meid leidis ja kutsus tuppa tagasi.

Kell oli umbes veerand kaks, kui me sõitsime Justiniga hotelli pulmaööd veetma. Me mõlemad olime päris väsinud. Justin oli nii naljakas. Ta tegelikult ei joonud üldse palju, aga ta hakkas hotellitoas nii naljakalt tantsima ja siis ta oli üldse väga-väga naljakas ja siis ma naersin nagu segane teda. "Kuule, ära väga palju ka nüüd naera, laps on sul kõhus ikkagi ju !" "Oh, temaga on kõik korras, ära muretse !" Suudlesime Justiniga ja siis läksimegi magama.

*5 kuu pärast*

"Hommikust emme ja issi !" "Tsauu prints ja printsess !" "Hommikust ja." Tõusin voodist püsti, sest pidin vetsu minema. Vetsu jõudes karjusin: "JUSTIIIIIIIIN ! MUL TULID VEED ÄRA !" "Nii, Jennifer, helista vanaemale, et ta teile järgi tuleks, meie emmega peame nüüd haiglasse sõitma ja siis varsti näete oma õde ka !" "Okei issi, kohe helistan." "Sammy, ummn. Ma toon riided sulle." "Ei, ma võtan ise. Mul tulid lihtsalt veed ära, sünnitegevus veel ei käi." "Aga ikkagi peame kiirustama." "Sa pane ennast riidesse, ma panen ennast, ole rahulik." "Jennifer, vanaemale helistasid ?" "Jah, ta hakkas sõitma juba." "Okei. Nii me issiga lähme ära, saate need 10 minutit ise hakkama eks ?" "Jaa, ära muretse emme." "Väga hea." Tegin lastele musi. "Tsauu, varsti näeme ja siis juba koos uue pereliikmega !" "Tsauuuuuu" Justin ootas mind trepi juures ja ta kandis mu süles autosse. "Küll sa oled tugev. Ma olen nii paksuke ju praegu." "No aastatega on tugevust kogunenud ja." Justin pani mu autosse. "Kuidas on ?" "Muidu on kõik okei aga sa sõidad nagu megakiiresti ! Võta hoogu maha !" "Ma ei saa. Sa hakkad muidu sünnitama siin !" "Eihakka veel." "Kust sa nii hästi tead ?" "No mul ei käi hetkel sünnitegevus ju." "Ikkagi, mida kiiremini seda parem." "Mida kiiremini sa sõidad seda hullemini ma ennast tunnen." "Okei, võtan hoogu maha siis." Lõpuks jõudsime haiglasse ja kohe sinna jõudes hakkaski sünnitegevus pihta. Juba 5 tunni pärast oli laps käes. Tal on tumedad kergelt lokkis juuksed ja hästi tumedad silmad. "Ta suu on nii sinu moodi, Justin." "Temast saab sama hea suudleja nagu mina." Naersin. "Jah." Tegin Justiniga musi.

Ja nii me nüüd elamegi, kolme lapsega. Mina salvestan uut plaati ja Justin valvab lapsi. Muidugi tegelen mina ka päris palju lastega, rohkem kui Justin. Loodan, et meil läheb elu õnnelikult ja rõõmsalt edasi :)

Autori kommentaar »