Libahundi needus #16 (2)

Eelmises osas: Istusin elutoa diivanile ja panin teleka käima. Vaatasin telekat, kui tundsin väikest vibreerimist enda pükste taskus. Mulle oli sms tulnud. Seal oli kirjas "Head ööd ;*". Saatsin umbes sama smsi vastu ja otsustasin õue jalutama minna. Oli küll hilja, kuid mulle meeldis öösiti pimedas jalutamas käia. Kõikjal oli vaikus ja keegi ei seganud. Järsku tundsin tuttavat lõhna...

#16

Hetk hiljem nägin ka üht tumedamat kuju puude vahelt. Tema mind ilmselt ära ei tundnud. Korraga tundsin kellegi käppi enda peal. Kukkusin pikali maha. Seejärel võeti käpad mu pealt ära ning kuulsin, kuidas ta õrnalt urises. „K***t, Chris, vaadata ei oska või? Või haistmismeeled on p****s?” kukkusin ta kallal õiendama. „Vabandust, Destiny! Dess. Ei. Jah, Dess,” hakkas ta vabandama ning muundus inimeseks tagasi. „Teyla juurde ei taha minna või? Äkki vaatab su läbi... Või sul on nohu, ah? Pime oled?” nähvasin talle taas ja katsusin õrnalt enda pead. Pea oli hea obaduse saanud. Valutas veidi. „Ma juba vabandasin! Ma ei teinud ju meelega. Okei?” närvitses Chris ning vaatas mind. „Oeh jah...” ohkasin, hakates vaikselt metsast välja jalutama.

„Kuule, kuidas selle kutiga on?” küsis Chris peagi, püüdes minuga sama tempot hoida. Ma ei jaganud siiani, mis temaga on. Ta oli vist vanaks jäänud. Liikusime nüüd mõlemad minu ja Nessi maja poole. „Hästi vist, ei tea, vaatab,” vastasin talle, jõllitades maha ja jalaga ühele maas mädanevale oksale virutades. Olin kiirust veidi maha võtnud. Edasi jalutasime tükk aega vaikuses. Chris oli vist mõttesse vajunud, sest ta ei pannud isegi oksa oma silme ees tähele. Selle asemel, et see eest ära lükata, põrutas ta peaga otse mööda seda. Pöörasin ümber ja vaatasin tükk aega teda. Mis tal veel lahti oli? Pea pulki täis või? „Chris, mis toimub?” küsisin, siiani teda jõllitades. Pistsin käed tasku, kuigi mul polnud külm. Chris silitas vaikselt enda otsaesist natuke aega ning kortsutas kulmu. „Ma ei jaksa enam... Destiny, ma olen liiga k***di vanaks jäänud,” ütles ta ning ta suu muutus sirgeks kriipsuks. Ta oli pealtnäha kena ja noor, kuid tegelikult oli ta eelmine aasta täpipealt 25000 saanud.

Silmitsesin teda tükk aega. Peale paarikümne sekundilist mõtlemist pöörasin end taas ümber ning astusin metsast välja. Pea andis taas end tunda. Liikusin veidi kiiremini maja poole, unustades täielikult Chrisi. Mul oli lihtsalt... valus. Jalutasin tuimalt maja ukseni, avasin selle ning pidin südamerabanduse saama, kui Chrisi varju nägin. Võpatasin ja pöörasin end järsult ümber, olles valmis kohe siin samas väikest lahingut pidama. Seda muidugi ei juhtunud, sest ma avastasin nende paari sekundi jooksul, et see oli Chris, kes mul siiani sabas oli käinud. Mitte otseses.

„Mis on? Nägid tonti või?” küsis ta, vaadates mulle tuimalt otsa. Andsin talle õrna müksu mööda õlga. „Lollakas, tonte pole olemas,” ütlesin, saates talle ühe vihase pilgu, mis hetkega hellaks muutus. „Tahad siia jääda?” küsisin, vaadates talle ikka otsa ning samal ajal vaikselt uksest sisse jalutades. Pöörasin pilgu põrandale, et mitte kuskile koperdada. „Ei, tänan,” muigas ta ning pööras mulle selja, „ma lähen siiski oma koju.” Naeratasin vaikselt ja panin ukse ta järelt kinni. Ness ei maganud veel. Sellest oli aru saada, kuna telekas käis veel.

Suundusin külmiku juurde, sest ma polnud terve päev midagi korralikku söönud. Nüüd oli mul kindel soov midagi magusat saada. Jah, ma elan rohkem magusa peal, kui tervisliku toidu. Otsisin sügavkülmast suurt karpi jäätist, mis peagi ka tagant otsast mulle silma jäi. Tõstsin muud asjad eest ning sikutasin selle välja. Lükkasin jalaga sügavkülma ukse kinni, mis loomulikult suure pauguga sulgus. Võtsin külmiku ligidal asuvast kapist kolm lusikat ning suundusin üles, Nessi juurde. Leidsin Nessi voodis rätsepaistes olles telekat vaatamas. „Omnomnom, kust sa seda leidsid? Gimme some,” kukkus ta mu jätsi nuruma ning upitas end minu poole, et seda kätte saada. „Ei saa,” narrisin teda ning tirides samal ajal jäätisekarbi talt sõrmede ulatusest ära. „Olgu olgu, saad,” naersin, ulatades talle lusika ja karbitäie jäätist. Hüppasin Nessi kõrvale voodisse ja viisin pilgu telekale, kust tuli mingisugune huvitav film. Tundsin end 15 aastasena, kuigi ma seda polnud. Juba ammugi mitte. Need ajad olid juba ammu möödas. Ma võisin küll olla 15 aastase kehas, kuid tegelikkuses oli asi teistmoodi.

Asetasin ühe lusika enda valutavale peale ning teisega kühveldasin endale jäätist suhu, mis nüüd mulle nina alla oli topitud, et ma sellest ilma ei jääks. Vaatasime Nessiga filmi ja naersime koos, tundes end taas noorena. See oli kahtlemata üks parimaid õhtuid.