Libahundi needus #6 (3)

10 min pärast, kui juba peaaegu Carliga maja ette olime jõudnud, kuulsime majast tulevat kiljumist ja karjumist. Vaatasime Carliga korra üksteisele otsa ja ma tormasin minema, karjudes: "Seisa siin, ma tulen kohe tagasi!"

Majas oli täielik kaos. Esimese asjana, kui sisse astusin, lendas mu poole ema lemmik vaas. Too lendas õnneks mööda ust, mitte mind. Kardinad olid lõhki rebitud, kõikjal olid klaasikillud maas, toolid ja muud asjad olid katki. Ja seal ta seisis, pudel käes, näoga ema poole. Ehmatasin algul täitsa ära, nähes, et ta sellega ema lüüa tahab. Peagi tormasin tema juurde ja tirisin talt pudeli käest.

"Kao ära! Kao ära siit majast!" sõna otseses mõttes karjusin talle näkku ning tegin pudelipõhja katki.
"Ega see ei jää nii," ütles ta ja irvitas mulle näkku, "ma tulen veel tagasi." Ma värisesin üleni. Ei teadnudki, mida teha. Lihtsalt seisin seal ja vaatasin talle otsa. Ta vaatas korra mulle korra otsa, seejärel saatis emale kurja pilgu ja läks. Ukse peal oli kuulda veel Carli karjatust. Tormasin kohe ukse peale ja vaatepilt, mida ma nägin, ei olnud ilus.

"Carl, kas sa kuuled mind? Carl! Kuula nüüd! Ei, vaata siia! Carl! Kuramus küll, ÜTLE MIDAGI!" karjusin veel seal Carlile. Too oli trepist alla kukkunud. Lausa 3 korrust. Saades aru, et ise ma siin küll midagi enam teha ei saa, kobasin ma taskust enda telefoni. Seda polnud.

"Tore, seda pole just siis, kui mul seda vaja on," närvitsesin ja jooksin tuppa telefoni otsima. Leidsin selle täpselt ema kõrvalt. "Tore, ka ema on teadvuse kaotanud," suutsin iroonitseda ja valisin kiiresti kiirabi numbri. Mul olid sõnad täitsa sassis. Lõpuks sain kõne lõpetatud ja tormasin ema juurde. Nähes ema, huul verine ja kõhus suur haav oli liiga hull vaatepilt. Selle asemel, et ema edasi vaadata, jooksin ma Carli juurde tagasi ja olin paar minutit tema juures. Peagi kuulsin sireene ja jooksin kiiresti välja. Nutt kurgus ja silmad vesised püüdsin ma kiirabile seletada, mis just juhtunud oli. Arst oli vaid arusaamatu näoga ja vahtis mind imelikult.

"Minu järel," ütlesin vaid ja jooksin majja. Nähes arste Carli kallal tegutsemas, meenus mulle ema. "Ema on üleval!" ütlesin pooleldi sosinal ja tirisin ühe arsti kaasa. Kohe üles jõudes, nägin ema suure vereloigu sees. Arst jooksis kohe loomulikult tema juurde ja kutsus teisi juurde. Peagi tiris mind mingisugune arst enda poole ja teatas: "Poiss ja naine jäävad ellu. Mul on aga vaja teada, mis siin toimus. Tule minu järel."

Jõudes alla, nägin õues lausa kahte kiirabiautot. Arst juhatas mind kohe kõnnitee juures oleva auto juurde ja käskis mul istuda. Kohe toodi ka tekk ja tassitäis kuuma kummeliteed. "Võta, rahustab maha," sõnas arst ning istus mu kõrvale. Toppisin endale teki ümber, sättisin end korralikult istuma, võtsin tassi ning hakkasin jutustama.

"...olles tükk aega kõndinud, jäi vihm lõpuks üle. Olime peagi maja juurde jõudnud Carliga, kui kuulsime ema kiljatust. Käskisin Carlil seal seista, kus ta oli, aga ta ilmselt ei kuulanud mind. Ma tormasin tuppa ja nägin seal isa. Ta... Ta oli täis ja tahtis emale vist pudeliga virutada. Ema vaid nuttis ja... Ma ei tea. See käis kõik nii kähku. Järsku olin ma isa juures, võtsin pudeli ja karjusin talle, et ta ära läheks. Kui ta minema läks, kuulsin koridoris Carli karjatust ja jooksin tema juurde. Püüdsin teda äratada, aga asjata... Peale seda helistasin teile," olin viimaks lõpetanud ning pühkisin pisara oma põselt.

"Pole midagi, kõik saab korda," ütles arst mulle pooleldi sosinal ja ütles, et ma peaks puhkama. Sinna samasse ma magama jäingi...

Autori kommentaar »