Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Libahundi needus #8 (0)

Peale pikka jutuajamist astus palatisse sisse mingisugune kena noor neiu. Tüdrukul olid musta värvi piisavalt pikad juuksed, mis hobusesabas olid. Ta polnud ei paks, ega liiga peenike. Täitsa normaalne. Üle õla oli tal musta värvi koolikott. Too uuris mingisugust lehte. Avastasime Carliga mõlemad, et olime teda vaatama jäänud. Lõpuks, kui tüdruk korra pilgu meie poole pööras, oli näha, et tal on musta värvi silmad. Pöörasime Carliga mõlemad pea ära ning hakkasime muudest tühistest asjadest rääkima. Tüdruk läks aga veidi eemal asuva voodi juurde, kus lebas pikkade mustade juustega päevitunud kutt.

„Niisiis...” ütlesin Carlile ja vajusin mõttesse.
„Jep,” tuli Carlilt vastus, ja oli näha, et ka tema mõttesse vajunud oli.
„Kena tüdruk. Ei tea, kes see kutt on,” küsis Carl peale pikka vaikust.
„Mh? Mis sa ütlesid?” küsisin üle, sest ma ei olnud kindel, kas ma õieti kuulsin.
„Ei tea, kes see kutt on,” ütles Carl veidi kõvemini. Hetke pärast ta juba punastas, sest nad olid seda kuulnud. Õnneks nad ainult naersid korra. Kohe peale seda andis tüdruk poisile mingisuguse sõrmuse või midagi sellist, tegi tollele otsa ette musi ning jalutas palatist välja.

Too kutt vaatas veel meile korra otsa ning naeratas. Purskasime Carliga mõlemad naerma.
„Sa oled hea mees,” suutsin vaevaliselt Carlile öelda. Lõpuks, kui maha rahunenud olime, küsis Carl seda sama küsimust mu käest.
„Mis ma pean teadma, kes mingisugune tundmatu kutt on?” vastasin ning tegin talle nägusid.
„Eee... ei,” naeratas Carl.
„Nojah, nad on suht sarnaste nägudega... Õde ja vend ehk?” ütlesin oma arvamuse.
„Mm, ei tea, ei tea... võib-olla on nad suhtes?” ütles Carl ning hakkas oma tekki kohendama.
„Ei nojah... Aga kuule, ma lähen otsin midagi süüa ja siis... jah... Ma ilmselt ei tule täna tagasi. Võimalik, et tulen ka, aga vaatab, eks,” ütlesin ning hakkasin ukse poole liikuma. Too ainult noogutas mulle. Astusin uksest välja ning mõtlesin korra veel ema juurest läbi käia, et küsida, kus raha on.

„Hei, ema,” astusin palatisse sisse ja naeratasin. Ema naeratas mulle vastu.
„Kuule, kus kohas raha on? Mul läks kõht tühjaks ja raha on ka otsas,” küsisin emalt ja võtsin istet.
„Mm... peaks vaata seal karbis olema, mille ma Kreekast sain,” vastas ta ning vaatas mulle rahulikult otsa.
„Okei. Aga kuule ma lähen siis toon raha ära,” ütlesin ning tõusin toolilt püsti. Hakkasin juba uksest välja astuma, kui ema mulle midagi ütles.
„Mis sa ütlesid?” küsisin ning tulin ukse peale tagasi.
„Ma tahtsin, et sa me asjad sealt kõik ära võtaksid ja kohvrid hotelli viiksid. Ma ei taha seal enam olla ja ma usun, et sina ka,” ütles ta. Ma noogutasin, sulgesin ukse ja hakkasin ”kodu” poole liikuma.

Jõudes ”koju” tuli mulle kõik juhtunu meelde. Jäin tükk aega ukse peale vahtima. Lõpuks, kui toibunud olin, hakkasin toda karpi otsima. Õnneks ma selle ka leidsin. Sees oli umbes 8000 krooni. Pistsin kõik pükste tagataskusse ja võtsin kohvrid. Pakkisin asju kuskil 2-3 tundi. Lõpuks, kui pakkimise lõpetanud olin, kutsusin takso endale järgi ja asusin kohvreid ja muid asju alla tassima. Taksojuht oli isegi nii tore, et aitas mul neid tassida. Jooksin veel korra viimase kohvri järele, võtsin kohvri ning jalutasin alla. Korraga juhtus midagi, mida ma sel hetkel kõige vähem oodanud olin.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!