Heartbreaker (16)

Istusin pargipingil. Päike paistis ning lund sadas. Gloria soovis minuga pargis kokku saada. Ta pidi helistama, kui ta bussilt maha tuleb. Mõne aja pärast hakkas mu telefon piiksuma. Sõbranna oli saatnud hoopis sõnumi :
Sorry, Del!
Ma Merily juures ning ei tule parki.

"Ma lähen siis koju.." ohkasin ma, tõusin püsti ning hakkasin liikuma.

Mu pikad blondid juuksed lendlesid mõnusa jaheda tuule käes. Järsku keegi hüüatas :"Ou, Delicia!"
See oli Alicia. Ta on Leoni ekstüdruk ning ei salli mind.
"Mida sa tahad?" küsisin ma kurjalt.
"Kuidas sa sellest aru ei ole saanud.. Mine juba Leoniga lahku!"
"See pole sinu asi, kas me käime või ei.."
"No on ikka küll!"
"Ole vait!"
"Ole ise vait! Kui sa talle kohe praegu ei helista ja teda maha ei jäta, siis ma peksan su läbi! Sa tõesti oled nii ego ja õnnelik, et said meid lahku ajada?"
"Mida sa ajad? Kobi minema!"
"Ma ei lähe enne ära su juurest ja kui sa ei jäta Leoni maha kohe praegu, siis siit sa lahkud vaid sinise silmaga ja verise ninaga!"

Ma olin vait ning ei teinud temast välja. Lihtsalt liikusin edasi. Ta jooksis mu ette ning ei läinud eest ära.

"Mis sul viga on? Ela enda elu, mitte teiste elu!"
"Sa peksa ei karda saada?"
"Loogiline, et ei.. Sa ei oska kakelda, ma ju tean."
"Eelmine kord oli mul lihtsalt käsi veidi valus.."
"Haha, muidugi.. " naersin ning läksin edasi.

Alicia peatas mu ning rebis mu südamekaelakee kaelast, mille Leon mulle kinkinud oli. Tõmbasin temalt selle käest ära ning astusin tema jala peale.

"Ai! Kas sa oled peast põrunud, lollakas?" karjatas ta.
"Näed, kui nõrk sa oled.." naeratasin ning jalutasin edasi kodu poole.

Kui koduvärava juurde jõudsin, nägin ma seal Leoni. Ta sammus minu juurde, tegi mu laubale musi ning küsis, et miks mul nii kaua läks.

"Alguses pidin ma Gloriaga pargis kokku saama, aga ta läks oma Merily juurde ning kui kodu poole kõndima hakkasin, siis tuli Alicia mu juurde.."
"Mida see mutt tahtis? Jälle ajas seda samat juttu?"
"Japp. Ta lubas mulle peksa ka anda.."
"Andis?"
"Ei.."
"Kuidas ta üldse leppis sellega, et jätab su rahule?"
"Ma ei tea, ta mingi tolknes mul ees ja ülbitses ning kui ma talle jala peale astusin, hakkas ta kohe vigisema ning läks minema.."

Leon muigas. Me läksime tuppa. Kuna mul hakkas päris külm, tegime kaminasse tule. Panime teleka käima ning läksime diivani peale. Istusin Leoni kaisus.

"Leon.." sosistasin ma
"Jah, Delicia?" sosistas ta vastu.
"Ma kardan.."
"Mida sa kardad? Ma olen siin koos sinuga, ma kaitsen sind... "
"Leon.. Ma kardan sind kaotada.."
"Ära aja sellist plära! Ma olen igavesti sinu kõrval... Ma ei jäta sind mitte kunagi.."
"Lubad?"
"Luban.."

Ta tegi mulle musi ning enam me ei rääkinud sellest. Vaatasime telekat edasi. Ma ei pannudki tähele, mis filmis toimus, sest mu mõtted liikusidki ainult selle teema ümber. Ma tõesti kardsin haiget saada. Ma tahtsin igavesti temaga koos olla. Me oleme olnud koos umbes 7 kuud. Ta on iga päev mulle öelnud, et armastab mind. Kui me pole üksteist näinud, siis on ta sõnumi saatnud või helistanud, kuid koguaeg on mul kartus hinge närinud. Mu telefon hakkas helisema. Vaatasin, kes helistab ning võtsin vastu.

Mina: Hallo?
Ema: Kuule, kullakene.. Me isaga tuleme alles öösel koju, sest tööd on väga palju. Söö praekartuleid koos kanaga. Ole tubli!
Mina: no okei, selge!
Ema: Tsauu, musimops!
Mina: Tsau!

Katkestasin kõne.

"Kes see oli?" küsis Leon.
"Ema oli," vastasin ma.
"Mida ta tahtis?"
"Ütles, et neil isaga palju tööd ja, et tulevad öösel koju."
"Ma pole neid viimasel ajal üldse näinud. Koguaeg on kusagil ära ja just töö tõttu."
"Nii see on.."

Me sõime, tantsisime hip hopi ja lihtsalt rääkisime juttu ning naersime. Otsustasime, et täna jääb ta minu juurde ööseks. Kuna mul oli väga suur väsimus, tahtsin ma kell 22:00 magama minna. Ta tuli ka voodisse pikali, kuid oli veel telefonis. Mina uinusin kiiresti.
Nägin kohutavat unenägu ning ärkasin üles. Ma hingeldasin ja nutsin. Tõusin püsti ning läksin esimesele korrusele. Vaatasin kella, mis näitas 03:22. Liikusin vaikselt vanemate toa poole. Kui sinna jõudsin, tekkis mul paha tunne, sest nad polnud veel kodus. Kas neil läheb tõesti siis nii kaua? Ma aimasin millegipärast halba. Läksin tagasi enda tuppa ning üritasin uuesti magama jääda.
Kui ma hommikul üles ärkasin, siis Leon magas veel. Võtsin oma telefoni ning mõtlesin facebookist läbi käia. Märkasin, et Leon oli pannud minust pildi facebooki, kuidas ma magan ning lisas sinna : Musi tudub <3
Sellel pildil oli hetkel 182 likei. Nagu mida? Miks nad likeivad pilti, kus ma magan? Jumal küll! Võtsin laualt Leoni telefoni ning tahtsin selle pildi ära kustutada, kuid ta oli üles ärkanud ning võttis telefoni ära.

"See pilt ei lähe kustutamisele," naeris ta, "sa oled liiga armas."
"Ei, sa kustutad selle ära!" naersin ma ise ka.

Ma üritasin telefoni kätte saada, kuid keegi helistas mulle. Võõras number.. Äkki see on Alicia ning ta tahab tüngakat teha? Võtan vastu või ei? Ah, ma võtan siis!

Mina: Hallo?
Võõras: Kas te olete Delicia Shiney?
Mina: Jah.. Vabandust, kes räägib?
Võõras: Ma olen dr. Kollar. Tahtsin teatada, et teie vanemad said autoõnnetuses vigastada. Nad asuvad Sharloni haiglas. Surmaohtu pole ning kõik saab korda..

Ma teadsin, et tal jäi jutt pooleli, kuid ikkagi katkestasin kõne.

"Vanemad on Sharloni haiglas," laususin ma muretsevalt, "kas sa palun saaksid bussiaja välja otsida? Ma panen kiiresti riidesse.."

Ta vaatas bussiaegu. Ma tegin end kähku valmis.

"Kell 11:30 tuleb esimene buss.." ütles poiss.
"Ja mis kell praegu on?" küsisin ma.
"11:17"
"No siis ma jõuan.."
"Miks "jõuan", mitte "jõuame"? Ma tulen kaasa.."
"No.. Ma ei tea.. Olgu"

Ta pani end riidesse nii kaua, kuni ma tähtsad asjad kokku panin. Varsti väljusime me välisuksest, lukustasime ukse ning hakkasime kiiresti bussipeatusesse minema. Ootasime bussipeatuses umbes 30 sekundit ning siis tuli buss. Vaatasime aknast välja, et me õigest bussipeatusest mööda ei sõidaks. Kui kohale jõudsime, oli haiglat juba näha. Läksime sinna. Leon läks vetsu. Lubasin teda pingi peal ära oodata

"Noh, võid juba kohe minema hakata, sest täna ei võeta külalisi vastu.. Sa ei näe täna oma emmekest ja issikest, Delicia! Võibolla ka homme ei lasta sind nende juurde.. Ja ülehomme.. " ütles ta ülbelt.
"Mida sina siin üldse teed?" nähvasin ma ning kortsustasin kulmu.
"Sa ei teadnudki, et mu emps töötab haiglas vä?"
"Mida iganes.. Mina tulin oma vanemate juurde ja ma ei lähe siit enne ära, kui ma neid näen."
"Issand jumal! Sind ei lasta sisse! Mis siis, et sa nende tütar oled.. Külalisi ei võeta täna vastu!"
"Mind ei huvita, mida sa räägid! Hoia oma suu kinni!"

Leon tuli tagasi ning Alicia ütles talle:"Võta oma tibi kaasa ja kaduge ära!"
"Sa ei tule siin midagi ütlema!" tõstis Leon häält.

Alicia lõi mind ja tiris juustest. Siis võttis Leon temast kinni.

"Selle eest, et sa siin mind ei kuula ja selle eest, et sa võtsid mu poisi ära!" kriunus plika.

Mul läks juba kops üle maksa. Ta muud ei oskagi teha, kui närvi ajada. Väänasin tema kätt ning lõin talle näkku. Muud ma ei jõudnudki teha, sest kusagilt tuli mingi naine, kes hakkas karjuma :" Mida sina, napakas, endast arvad, et lähed niimoodi mu tütrele kallale! Mis tänapäeva noortel viga on?"

Mind visati koos Leoniga välja. Mind selle eest, et ma sellele eidele "liiga tegin" ning Leoni sellepärast, kuna selle muti arust pidi ta Aliciat kaitsma. Haha. Mingid haiged inimesed. Ma istusin pingile ning pisarad tulid vägisi silma. Ma tahtsin oma vanemaid näha. See Nõia-Ella rikus kõik ära. Ma armastan oma vanemaid väga ning muretsen nende pärast.. Poiss kallistas mind kõvasti ning lohutas mind. Varsti hakkasime tagasi kodu poole liikuma. Vahepeal tuli meile üks tüdruk vastu. Leon kallistas teda ning nad rääkisid omavahel. Leon kutsus teda tibuks. Kui me edasi hakkasime minema, saatis see tüdruk talle veel õhumusi.

"Leon.." sõnasin ma ning neelatasin, "kes see tüdruk on?"
"Sa said vist valesti aru.."
"Leon! Kes see tüdruk on?" karjusin ma ning hakkasin nutma.
"Kallis, ära palun nuta!"
"Kuidas ma saan mitte nutta?"
"Oota, seisa nüüd!"

Ma jooksin tema eest ära. Ma teadsin juba varem.. Teadsin, et ta teeb mulle haiget. Kõik poisid.. Nad kõik on sellised.. Täpselt ühesugused! Leon jooksis mulle järgi, kuid ta kaotas mu silmist. Ma läksin teist kaudu. Kui koju jõudsin, läksin ma voodisse pikali ning lihtsalt nutsin ja nutsin. Varsti kuulsin ma teda ukse tagant:

"Delicia! Tee palun uks lahti! Palun! Musi, ma ei teeks sulle mitte kunagi haiget! See tüdruk on mu sugulane!"

Sugulane?! Miks ta seda kohe ei öelnud? Ma suutsin endast juba nii välja minna. Lõpetasin nutmise. Läksin vannituppa ning pesin näo puhtaks. Nii tore, et kõik läks hästi. Ma avasin välisukse ning kallistasin teda tugevasti.

"Ma armastan sind.." sosistasin ma.
"Ma sind rohkem.." sosistas ta vastu ning suudles mind.


*hiljem*

Saatsin ta ära ning tegin endale teed, sest mul oli väga külm. olin sooja teki all. Mul oli kohutavalt paha olla ning kurk valutas. Köhisin hullult ning prügikast oli salvrätikuid täis. Ma otsustasin ennast igaksjuhuks kraadida. Ja oligi palavik! Kraadiklaas näitas 38,4..
Ma ravisin ennast mitu päeva ning Leonil ei lasknud ma enda juurde tulla, sest ma ei tahtnud, et ta ka jääks haigeks. Mul tõusis palavik peaaegu iga päev. Viimati, kui ma kraadisin oli 39,6. Mul oli tõsiselt halb olla. Arvasin juba, et ma suren ära. Mõne päeva pärast jõudsid ka ema ja isa koju. Mulle alguses ei jõudnud see kohale. Ma ei saanud paljudest asjadest aru. Oli kohutav tunne. Ema ei käinud minu pärast tööl. Ta oli kodus ja hooli.tses minu eest. Nädala pärast sain kooli minna. Täpselt 14. veebruaril... Sõbrapäeval..
Ma olin õnnelik, et sain lõpuks näha Leoni ja just nii erilisel päeval.. Ootasin väga seda hetke, mil ma teda jälle näen, neid suurepäraseid hetki, tema naeratust ja säravaid silmi..
Ma jõudsin kooli ning hakkasin liikuma matemaatika klassi poole.. Nägin Leoni. Mu suunurgad tõusid ning ma muutusin ühe ainsa hetkega õnnelikuks. See, et ma teda nägin, pani unustama kõik halvad asjad ja tegi tuju nii heaks.. Aga ühel hetkel ma enam ei naeratanud... Hoidsin pisaraid nii kaua kinni, kui suutsin, kuid ühel hetkel need hakkasid vägisi voolama...Nüüd murdus mu süda täielikult.. Ma arvan, et mitte keegi ei suudaks neid kilde kokku lugeda, sest neid on üle mitme miljardi.. See oli lihtsalt nii valus.. Ta murdis lubaduse ning mu südame... Ma teadsin, et kõik poisid on ühesugused.. Nad kõik on sellised..
Ma seisin, pisarad silmas ning silmitsesin tüdrukut, kellel oli käes suur Leoni kingitud mõmmi, millel oli käes süda kirjaga "I love you". Ta teises käes olid tulipunased roosid ning südamekujuline kommikarp...
Ma jooksin klassi ning sealt aknast välja, kooli katusele. Kuulsin veel, kuidas teised mulle järele hüüdsid. Ma astusin ääre juurde ning ajasin käed kõrvale. Voolasid mu viimased pisarad, peas käisid läbi mu viimased halvad mõtted. Tundsin viimast korda kurbust... Ma teadsi, et kui ma hüppan alla, siis saan ma maailma kõige õnnelikumaks, ma ei nuta mitte kunagi ning siis ma isegi ei mäleta, et on olemas selline sõna nagu "kurbus". Leon oli tulnud mulle katusele järele ning tahtis mu sealt ära tõmmata, kuid ta jäi 0,5 sekundiga hiljaks. Oli liiga hilja... Ma lendasin.. Lendasin inglina taevasse...


11 280 tähemärki..
Ootan arvamusi..