Dream or not? 21# - mees mustas (23)

Eelnevalt :

Võtan taskust telefoni ja kõrvaklapid ning hakkan muusikat kuulama. 1D'st on see väga kaugel, pole neid laule enam telefonis ja ma ei suudaks neid kuulata. Liiga valus. Jalutan vaikselt edasi maha vaadates. Äkki koperdan kellegile otsa, tõmbasin ruttu kõrvaklapid kõrvast. ''Vabandust.'' sõnasin vaikselt. ''Ei ole midagi, see oli minu süü ka.'' naeratab poiss sõbralikult. Vaatan korra maha ja siis poissi. ''Ma olen Markus.'' naeratab poiss sõbralikult. ''Johanna.'' sõnasin sõbralikult vastu. ''Kuhu minek? Äkki saadan.'' uurib Markus. ''Siin lähedal on üks hotell, ma peatun hetkel seal.'' sõnan sõbralikult. ''Saata võin?'' küsib ta kohe. ''Ja ikka.'' naeratan. Ta keerab ka siis ringi ja kõnnib minu kõrval, koos minuga hotelli poole.

Selles osas :

Kui me hotellini jõudsime, küsis Markus :" Kas me veel kohtume?" "Ma ei tea... Ma arvan küll. Näe, see on minu number," ulatasin ma naeratades talle paberitüki, millel oli mu telefoni number. Ta lahkus. sisenesin hotelli ning seejärel oma tuppa. Võtsin saapad jalast ning panin ka välisriided riidepuule. Kohendasin peegli ees oma soengut ning läksin ja istusin voodile. Kuulsin, kuidas telefon mu taskus piiksus. Keegi saatis mulle sõnumi. Vaatasin. Sõnumis oli selline sisu :
Mwhaha, ma tulen.. Head ära looda, kui mu küsimustele ei vasta!
Number oli varjatud. Ma arvan, et keegi tegi lihtsalt nalja. Ma ei jää sellist jama uskuma. Heitsin pikali ning hakkasin mp3-st kõrvaklappidega muusikat kuulama. Sulgesin oma silmad ning olin enda mõttemaailmas. Järsku mulle tundus, et keegi tuli uksest sisse, aga arvatavasti mulle ainult tundus. Panin silmad uuesti kinni ning vajusin mõttetesse.
Järsku tundsin ma valu, väga hullu valu. Kõik läks pimedaks. Ma ei näinud ega kuulnud midagi. Ma ei saanud aru, mis toimub..

*Hiljem*

Avasin aeglaselt silmad. Pilt polnud just hea, uduselt nägin. Pea valutas hullult. Nägin, et olin kusagil kõhedas ja jahedas kohas. Kivist seinad, kivist põrand.. Mis oli tolmune. Ma olin maas pikali, käed ja jalad kinni seotud ning suu kinni teibitud. Hakkasin siplema ja üritasin karjuda, kuid kuulda oli vaid mõminat.
" Oli aeg ka ärgata," kuulsin ma enda selja tagant. Sammud lähenesid ning kui kogu lõpuks minu ette jõudis, hakkas mu pilt selgemaks muutuma. Ta kükitas. Ma ei saanud aru, kes see on. Ta oli üleni mustas ning pätimüts oli peas. Nägin ainult tema silmi, mis olid täis viha. Mulle millegi päras hüppas mõtetesse see, et see võis Markus olla. Ta oli mulle ju isegi võõras veel ja ma andsin talle oma numbri ning sõnumi sain ma siis, kui olin alles hotellituppa jõudnud ning Markus ära läinud. Ah, miks ma nii mõtlen? Kohe kindlasti ei saanud see tema olla. Ta ei tundunud sellist tüüpi inimene olevat. aga ikkagi, kunagi ei või teada, kes inimene tegelikult on.
Ta tõmbas mu suult teibi ära ning ma karjatasin. "Kus ma olen? Kes sa oled?" küsisin ma kiirelt. "Miks ma üldse siin olen ja miks kinni seotud?" "Liiga palju küsimusi," oli mulle vastuseks. "Ütle parem kohe, kus asub raha, mille Harry pangast röövis! Ma tean, et te olete paar," "Me oleme ammu lahkus, tal teine tüdruk ja.. Oota mida? Harry röövis panka? See pole võimalik! Ta ei teeks seda!" ütlesin ma kindlal hääle toonil. "See tõbras jättiski su siis maha? Oi, kui kahju. Aega pole ninnunännutamiseks. Ütle kohe, kus on see röövitud raha!" läks ta tõsisemaks. "Ma ju ütlesin, et ei tea!"karjusin ma. Ta lõi mind jalaga. "Ole vaiksem! Sa ei tohi karjuda!" sisistas mees mustas. "Palun lase mul minna. Ma tõesti ei tea sellest midagi.. Aga äkki sa ajad üldse Harryt kellegi teisega segamini?" "Ei aja ma midagi, ma pole nii loll! Ja ma pole ka nii loll, et ma ei teaks seda, et sa tead, kus raha on!" "Ma ausalt ei tea!" nähvasin ma.
"Lase tal minna, ta ei tea midagi!" kuulsin ma järsku teist häält. See hääl oli nii nii tuttav. See... See oli Harry hääl. "Harry? Kas sa röövisid panka? Oled sa kurjategija? Sinu päras rööviti mind mitte millegi eest! Sa oled tõeline job.ukakk!" karjusin ma vihaselt. "Ma kunagi hiljem seletan sulle. Usu mind, kõik saab korda!" vastas mulle Harry rahulikul toonil. "Zack, lase Johanna vabaks!" tõstis Harry häält Zacki(nagu ta teda nimetas) poole vaadates. "Enne ütle, kus raha on. Kui ei ütle, lasen talle kuuli pähe. Sind ma aga piinan ja ei lase vabaks ning tapan alles siis, kui ma olen raha kätte saanud. Sobib?" naeratas Zack. "Harry! Ma vihkan sind! Sinu pärast, ainult sinu pärast olen ma siin niimoodi kinni seotuna ja surmaohus! Kurat sa tahad minust! Miks sa just minu elu põrguks muutsid?!" karjusin ma vihapisarates. Ta neelatas. Harry võttis kiirte liigutustega taskust revolveri. Zack reageeris kiiresti ning ta hoidis enda relva käes, Harryt sihtides. "Pane relv maha," käskis mees. Harry neelatas ning asetas püstoli külmale tolmusele põrandale. "Nüüd lükka see minu poole ja tõsta käed üles," käsutas ta edasi. Harry tegi nii, nagu kästud. Ühel hetkel hakkas Harry teda oma noaga ründama mis tal taskus olnud oli. Käis pauk, siis kolmas, neljas ja ka viies. "Ei!" karjusin ma täiest kõrist, kui Harry verisena maha langes. Ta silmad olid kinni. Veri voolas. "Ei!" karjusin ma veelkord. See oli mu elu kohutavaim vaatepilt Mul hakkas süda kripeldama ja kibedad pisarad aina voolasid üksteise järel. Mul oli nii valus. Ma ju armastasin teda nii väga. Ma kahetsesin, et enne ta peale nii karjusin. Sel hetkel ma lausa ihkasin surra. "Nüüd on sinu kord," lausus Zack mind sihtides. Ma ei vastanud. Ma ainult nutsin. Kurgus oli juba isegi vere maitset tunda. Ma tahtsin, et Harryga saaks kõik korda. Kusagilt oli kuulda telefoni helinat. Mees läks ära, ilmselt telefoni vastu võtma. "Ei, ma ei saanud teada. Tulistasin Harryt. Tema ekstüdruk on mul ka veel siin kinni seotuna. Ma olen kindel, et poiss on surnud. Varsti lasen plika ka maha" kuulsin ma natukene hiljem, kui ma vaikselt kuulama hakkas.
Märkasin Harry nuga, see oli mu kõrval maas. Liikusin natukene selle poole ning haarasin hammastega sellest kinni. Tõusin istukile ning lasin sel endale sülle kukkuda. Nihelesin natukene, kuni nuga maha kukkus ja ma sain selle enda käte vahele. Lõikasin nööri katki. Ka jalgade ümbert. Võtsin taskust mobla ning helistasin numbrile 112, samal ajal Harry juurde liikudes. Sidusin oma pusa ta kõhu ümber, sest teda tulistati kõhtu. Kui telefon vastu võeti, ütlesin ma kiiresti, mis siin juhtus ja ütlesin aadressi, mille leidsin seinalt. Kui Zack tagasi tuli, hüüdis ta mulle kohe :"Paigal! Käed üles! Ma tulistan muidu," "Tee mida iganes, sa saad mida tahad..ma kutsusin poIitsei!" ütlesin ma. "PoIitsei? Sa igavene.." sisises ta. Ma jooksin järsku uksest välja, mis oli olnud mul väga lähedal. Hakkasin mööda maja jooksma. Ma põgenesin nii kiiresti, kui suutsin. Minuga võib juhtuda mida iganes, aga Harry ei tohi lahkuda teise maailma.. Mitte mingil juhul. Loodan, et poIitsei ja kiirabi jõuavad kiiresti kohale. Zack jooksis mul järel ning tulistas vahepeal. Mulle ta pihta ei saanud. Olime pikas koridoris, mis oli kitsas ja mille vasakul pool oleval seinal oli suurte akende rida.
Ainukene uks, millest ma edasi oleksin saanud minna, oli lukus. Ma olin seljaga vastu ust. Ma tahtsin veel vaid natukene olla elus, ainult natukene, tahtsin teha kõike, et Harry ellu jääks. Nüüd tuligi see aeg, mil Zack mulle lähenes ja mul põgenemise võimalust polnud.
Harry, anna andeks.. Ma ei saa enam midagi teha, tegin seda, mida mul oli võimalik teha. Armastan sind väga. mõtlesin ma pisarad silmis. Oli kuulda lähenevat polIitseiauto signaali. Hääl läks aina valjemaks. Varsti oli näha sinist-punast valgust nendest suurtest akendest. Zack seisis minust 10 meetrit eemal.. Ta hoidis kätt väristades relva mind sihtides. Pilk oli täis tulist viha. Varsti oli kuulda, kuidas poIitseid autodest välja tulid. Nägime neid relvadega akendest välja vaadates. Nad olid maja ümber piiranud. Neid oli palju.. Auto punased-sinised tuled vilkusid. Väljas oli pime. Pisar, mu silma nurgas, voolas allapoole.. Aeglaselt. Siis jäi peatuma. Kõikus natukene ning voolas kiiresti alla, maandudes maha. "Nüüd sa sured," ütles Zack. Ta kiskus pätimütsi peast. Ma olin üllatunud... Markus? See oli Markus. Või ikkagi Zack, kes valetas, et on Markus? Jamh, ma arvan nii. Kuidas ma teda usaldada sain?
Kui eemalt poIitseide karjumist ja siia poole jooksmise häält kuulda oli, ütles Zack või Markus või kes iganes ta ka nüüd poleks :"Mu õige nimi on Zachary Marcera Chasengton .." ning siis ta tulistas...


Mõtlesin, et jätkan Siku juttu. Ei usu, et lugejad kõik uuesti lugema hakkavad, aga võib ju loota. Niiet jamh, loodan, et lugejaid tuleb ning ka kommenteeritakse. Ma ei ole kindel, kas hakkan edasi kirjutama, aga kui ma ei peaks tühiselt kirjutama ainult endale, siis kirjutan edasi.
Palun kommenteerige. Ootan kriitikat ja palju arvamusi. Kui meeldis, võiksite ka pastaka kinkida.. Muidugi, kui te raatsite. Vabandan kirjavigade pärast, mul pole aega seda üle lugeda.

-Ellu ♥

Autori kommentaar »