Rännak vaimumaailma. (6)

Istusin tihedas metsas, hallil kulunud kivil ning olin sügavalt mõtetesse süvenenud. Lõpuks tulin ma oma vana küsimuse juurde tagasi. Kus on õige tee?
Jah, täpselt. Olin õige tee ära kaotanud. Kuidas ma sain kodutee ära kaotada? Ma olen ikka puruloll.
Järsku kuulsin ma mingit häält :"Tule! Tule kaasa! Ma viin su koju!"
Tõusin kivilt ning järgnesin uudishimulikult häälele. Koguaeg kuulsin ma seda kutsuvat kavalat sosinat. See aina kumises, sisises ja sosises mul kõrvus. Varsti oli näha kitsast koobast. Ma seisin tardunult. Korraga hakkas see hääl kõvemini ja salalikumalt sosisema. Kõndisin veidi lagunenud koopa poole. Seal sees oli nii tühi ja pime. Otsustasin ikkagi siseneda. Haudvaikselt liikusin ma hääle järel.
Eemal nägin ma musta auku. Sinna ma kohe ei kavatsenud minna, aga uudishimu võitis. Lonkisin musta augu poole ning järsku miski tõmbas mu kaasa. Tundsin ümberringi sahisevat tuult, ka enda näol. Silmad olid mul kinni pigistatud.

***

Ärkasin üles mingisuguses kohas, kus vaIitses pimedus ja jahedus. Ajasin end püsti ning vaatasin veel korra taevas helkivat valget täiskuud. Kui ma ümbrust hoolekamalt jälgisin, märkasin, et kaugemal oleksid nagu mingid majad. Hakkasin sinna poole minema. Korraga kuulsin ma muusikat. See muusika polnud mingi rõõmus ja hüperaktiivne. See oli kurb ja tahtis pisaraid tekitada, aga ma ei lasknud pisaratel silma tungida. Mul oli kõhe ja ma ei saanud ikka veel aru, kus ma olin. Igastahes see hääl pettis mind. Miks ja kuidas sain ma teda usaldada? Arvatavasti olin ma oma kodust nüüd veel kaugemal.
"Tule!" kuulsin ma jälle.
"Ei tule!" karjusin ma nii kõvasti kui suutsin.
Istusin maha ning tõmbasin jalad kronksu. Asetasin pea põlvedele ning pisike kibe pisar voolas kiirelt mööda mu põske alla. Ma tahtsin koju..Ma ei tahtnud olla siin kõhedas ja vastikus kohas. Tegelikult olin ma ise selles kõiges süüdi. Ma ise ei oskanud tagasi koju minna.
"Tule...tule...tule" kuulsin ma veel kord.
Pühkisin põse pisarast ning tõusin püsti. Ega mul midagi muud polekski teha olnud. Niimoodi passides ma ka koju ei saa. Pean tegutsema.
Kui ma jälle häält kuulsin, hakkasin ma selle suunas minema. Ma ehmusin, kui nägin mingisugust liikuvat kogu. Hiilisin selle poole. Ma jäin uurivalt teda jälgima. Kohkusin, kui ma järsku selle kogu nägu nägin. Tema pilk oli täis viha ja kurbust. Silmad olid just justkui vesised. Ta ise oli läbipaistev. Viimaks ta haihtus..
Järsku panin ma tähele veel selliseid olendeid. Nad umbes nagu lendlesid maapinnast eemal. Olid nad vaimud?
"Nad on vaimud. Vaimud, kes pole valgust ja rahu leidnud..mina olen üks nendest...ainult sina saaksid meid aidata.." kuulsin ma kumisevat häält jälle oma kõrvades.
"Kuidas?" esitasin ma oma küsimuse.
"Järgne mulle, " tuli pärast vaikust ning see aina kordus kogu aeg.
Kõndisin vaimude vahelt. Natukene kõhedavõitu oli. Õnneks nad ei teinud mulle midagi. Sattusin mingisse majja, mis tundus ikka väga väga vanana. Kaminas põles tuli ning mujal oli lihtsalt tühi. Kamina kõrval asus väike laud, mille juures oli natukene lagunenud tool. Ma läksin selle laua juurde.
"Kirjuta selle paberi tükile oma täisnimi ja sünni.kuupäev.." käskis hääl.
Ma võtsin sule, pistsin selle tindi sisse ning kirjutasin laua peal oleva paberitükile seda, mida kästi.
"Nüüd viska see tulle" juhendas mind "miski".
Võtsin paberi ning viskasin selle tulle. Paber ei hävinenud, vaid see kiri hakkas kuldkollakalt särama.
"Nüüd luba, et sa ei murra oma lubadust mitte kunagi" öeldi mulle jälle.
"Ma luban, et ma ei murra oma lubadust mitte kunagi.." kordasin ma ning see lause kajas.
Paberi tükk minu nime ja sünni.kuupäevaga oli varsti tuhaks muutunud.
"Nüüd sa ei tohi oma lubadust murda...saad koju ning pead varsti tagasi tulema..kui sa lubadust ei täida 7 päeva jooksul, sa satud siia..ja jääd siia igavesti meiesuguseks.."
"Aga mis lubadusest üldse jutt käib?" küsisin ma.
"See jääb sulle mõistatuseks..vihje leiad kivi pealt.." olid viimased sõnad, mida ma kuulsin.
"Millise kivi pealt?" hüüdsin ma asjatult, sest vastust ma ei saanud.

***

Avastasin end oma kodust, enda voodist.
"See oli kõigest unenägu.." laususin ma endale ning tõusin üles. Haigutasin, ringutasin ning käisin pesust läbi.
Mõtlesin kaua selle unenäo üle. Oot..aga äkki see polnudki unenägu? See hääl ju ütles, et ma saan koju ja ma olen täiesti kindel, et ma alles olin metsa ära eksinud. Ah, ma arvan, et see oli ikkagi unenägu. Ma tegin oma tavapäraseid toimetusi ning enam ma selle asja peale ei mõelnud. Millegi pärast juhtus iga päev mingi väike õnnetus. Iga päevaga muutusid õnnetused tõsistemateks.
Umbes nädala pärast tundsin ma südames valu, mis oli mu elus kõige õudsaim. Ma vedelesin voodil ning ainult karjusin ja nutsin.
"Sa murdsid oma lubaduse," sisises hääl mul kõrvus.
"Sa murdsid oma lubaduse!" kisas hääl uuesti.
Mu silme eest läks mustaks ning siis hakkasid mälestused mu silme eest liuglema. Valu oli suuremaks läinud ning käis klirin, mis mu kõrvadele liiga tegi..
Ühel hetkel leidsin ma end jälle sealt vaimumaailmast. See kord, aga hõljuvana, kahvatu näoga vaimuna. Nüüd jään ma sinna igaveseks.
Päevast, mil ma metsas ära kadusin algas minu rännak vaimumaailma..



Jutt oli võistlusele ning teemaks oli "Rännak"
Ma ei tea kas see läheb selle teemaga kokku, aga ma ikkagi otsustasin teha sellise mitte tavalise jutu.
Ootan kriitikat ja arvamusi!

Autori kommentaar »