Can't get any worse... 5.osa - Väljapääs (2)

"Mu ema helistas. Mu aju ütles mulle, et ma telefoni välja lülitaks, kuid mu süda väitis teist. Imelikul kombel kuulasin ma oma südant ja võtsin kõne vastu. Üritasin olla võimalikult positiivne. "Jaa?" "Katie, kus sa oled?"küsis mu ema murelik hääl. "Ma olen sõprade pool," vastasin ma rahuliku hääletooniga. "Tule poole tunni pärast koju," sõnas ta üllatavalt rahuliku ja mõistva häälega. "Jah ema, olen poole tunni pärast kodus," vastasin ma. "Tore!" vastas ta, kujutlesin teda juba ette endamisi naeratamas. Katkestasin kõne. Kohe kui olin kõne kinni pannud, hakkasid mu sõbrad mult igasuguseid küsimusi küsima, näiteks, et kes helistas ja ega sa ometi ära ei lähe jne. Ma vastasin neile, et mu ema oli helistanud ja ma lähen koju. Lugesin nende tundeid juba nende nägudelt, nende pettunud nägudelt. Korraks tahtsin isegi ema palvet eirata, kuid siis muutusin ma taas kindlaks ja ma jätsin sõpradega hüvasti. Me kallistasime ja siis ütlesin veel tsau kõigile. Panin saapad jalga ja õhukese nahktagi selga ja siis läksin.
Õhtu oli jahe. Liikusin kiiremini. Ma mõtlesin aina sellele, mis ma siis oleks teinud kui ma ema kõnele poleks vastanud, mis vabandusi ma oleks ette kandnud ja mis oleks minust saanud. Pahandamine? Vaevalt. Koduarest? Tõenäoliselt küll. Ohkasin ja raputasin kergelt pead, et mitteolulistest mõtetest vabaneda.
Olin jõudnud kodu ukse juurde. Ma astusin kolmeastmelisest trepist üles ja avasin ukse. Võtsin saapad jalast ja nahktagi seljast. Kuulsin ema samme trepilt. Allajõudes oli ta väga imestunud:" Sa tulidki?" Vastasin talle kiirelt: "Miks ma poleks?" Sellele jäigi vastus saamata, sest isa oli oma hiliselt töövahetuselt koju jõudnud ja nüüd nad suudlesid ja musitasid üksteist nagu pöörased. Keerasin pea kõrvale ja läksin üles oma tuppa. Tuba oli üpriski jahedaks muutunud. Sulgesin viivitamatult oma toa akna ja panin kardinad ette. Istusin korraks voodile ja jäin mõttesse. Ma polnud mitte ealeski oma ema nii rõõmsana näinud. Oli tore, et lõpuks käske täites hakkas meie pere muutuma selliseks nagu nad ka tegelikult olema peaksid. Ma naeratasin, kohe kui ennast sellelt tabanud olin muutusin jälle tavaliseks, ükskõikseks, kurvemaks... Läksin vannituppa ja pesin hambad ära, siis sammusin tagasi oma tuppa, panin selga pidžaama ja läksin voodisse teki alla. Jäin koheselt magama."
Ärkasin üles ebameeldivast poosist kõva pinna pealt. Avasin ettevaatlikult silmad ja leidsin end reaalsusest mitte unenäost, mida oleksin tegelikult tahtnud ja mis ka jäi unenäoks... Silmi avades nägin enda ümber metallist võret justkui vanglates. Tahtsin asendit vahetada, kuna mu jalad olid juba tuimaks muutunud, kuid metallvõre takistas mu liikumist ja seetõttu pidin samasse asendisse jääma. Olin lõksus! Olin puuris! Tahtsin nutta, kuid mu silmad olid justkui kõrb, kuivemast kuivemad. Üritasin olla oma tunnetest üle ja olla nii vaikselt kui võimalik. Vaatasin aeglaselt üle koha kuhu olin sattunud. Päike oli alles tõusmas, nii et varsti läks valgeks. Nägin enda ümber palju prügikaste ja magavaid prükkareid. Must käis hetkega üle vastik iiveldustunne selle koha vastu. Oleksin oksele hakanud, kui mulle mu olukord poleks meelde tulnud. Otsisin silmadega oma kotti. Seda polnud kusagil näha, arvatavasti tegid nad selle juba rahast tühjaks. Kes teab? Kõik juhtub ju. Järgmisel hetkel otsisin ma väljapääsu sellest metallist vanglast. Lõpuks leidsin ma väikese ava, piisavalt suure, kust ma oleksin saanud välja roomata, kuid minu õnnetuseks oli see ikkagi lukus. Tabasin kiiresti ära lukusüsteemi ja ma hakkasin metallvõrega ust ülespoole lükkama. Kahjuks oli uks liiga tugev, või olin hoopis mina liiga nõrk ja kurnatud või olin ma seda lihtsamaks pidanud. Vaatasin ohutuse mõttes üle, et ega keegi veel ärganud pole ja ma võtsin oma viimsed jõuraasud kokku ja surusin ukse üles ise sealt välja roomates. Uks jäigi lahti, ma ei hakanud selle kinni panemisele isegi aega viitma. Kotti ma ka ei otsinud, lihtsalt jooksin ja jooksin. Ise teadmatagi kuhu. Viimasel hetkel keerasin ma sellelt õudselt tänavalt ära ja jooksin otsemaid Lara helesinise maja poole. Kohale jõudes helistasin paaniliselt uksekella. Alguses oli maja vaikne, kuid siis kuulsin kellegi samme. See oli Lara ema. Ta vaatas mind imeliku pilguga. Paari sekundi pärast tuli ka Lara uudishimust alla. Ta ema lubas meil rääkida, kuigi ma olin talle võhivõõras või oli ta lihtsalt imestunud et kooli popim tüdruk tuleb nende ukse taha. Lara oli unise näoga ja ta häälgi oli veel unine. Ta küsis mult:" Miks sa nii vara siia tulid? Ja miks sa üleeile ei tulnud, nagu me kokku olime leppinud? Ja miks sa selline välja näed? Ja jumalapärast sa haised!..." Ma katkestasin teda, seletades talle kogu endapoolse loo ära. Ta vaikis hetkeks ja siis lausus: "Ma vist tean kedagi kes võiks sind aidata..."

Autori kommentaar »