Teema: Lühijutud / Noortejutud

Kool nüüd ja igavesti (0)

Avasin ukse ja sammusin oma koha poole, mis oli alati 5 rida ukse pool. Istusin vaikselt oma kohale ja jäin peaaegu isegi Kate ja Thomase suudlust nägemata, kuid kahjuks suudlesid nad mu ees pingis. Nii et oli võimatu seda mitte märgata. Oli 7.57 kui esimene kell kõlas. Õpetaja polnud veel tulnud, nii et võtsin oma telefoni, panin kõrvaklapid kõrva ja valisin sobiva loo välja. Natukese aja pärast, kell 8 kõlas ka teine kell, kuid õpetajast polnud jälgegi. Kõik olid rõõmust just kui pimestatud. Nad ei näinud isegi asenduseõpetaja tulekut. Ta oli väga tõsise ilmega ja kurjakuulutava hoiakuga ja üldse õudsa kehakeelega. Tal olid sinakas-hallikad silmad, väike suu, kongus nina ja üks juba punn nina peal nagu nõidatelgi. Tavaliselt ma teisi niimoodi ei halvusta, kuid seekord lubasin endale erandi teha. Ta kandis halva lõikega kleiti, mis ei sobinud üldse tema kehakujuga ja narmendavaid kingi. Järsku alustas õpetaja rääkimist :"Tere klass! Kas teie enne tunni algust ei seisagi püsti? Olete teie vast imelikud. Mina olen Shauna Marie Antebellum. Teie kutsute mind lihtsalt Mrs. Antebellum'iks. Kas saite aru?" Kogu klass oli jahmunud uuest asendusõpetajast. Paljud ei võtnud õpetaja palvet tõsiselt. Peale "loengut" küsis õpetaja et kas saite aru ja seepeale üks poiss Marcus hüüatas :"Jah õps!" Sellepeale pani õpetaja ta nurka ja käskis tal vait olla. Järgmiseks sõnas Mrs. Antebellum :" Nii...Avage lehekülg 267 oma õpikust ..." Ma ütlesin õpetajale :" Aga, mrs Antebellum, me pole veel nii kaugele jõudnud. Me pole veel leheküljel 160'ndki." Õpetaja vastas mulle :" Vabandust miss. ... (vaatas oma päevikust järgi, kus olid ka pildid juures) Gerlimun, kuid mina olen õpetaja, nii et minu sõna maksab... Mis te ootate enam, avage lehekülg 267!" Ohkasin sügavalt, nii et paljud oma pilgud minu poole suunasid just kui öeldes Ole vait. Kiiresti avasin õpetaja öeldud lehekülje ja ootasin uut käsku. Minutit venisid nii aeglaselt, et kui ma silmad sulgesin ja nad uuesti avanud, siis oli möödunud ainult 2 sekundit. Ohkasin jälle ja jälle tundisn endal neid pilke. Õpetaja aga ei teinud väljagi, vaid jätkas oma tegevust. Kolmandast reast lendas mu lauale lennuk, ma polnud seda veel avanudki, kui õpetaja mult selle ära krabas ja avas. Silmates kirja ütles ta :" Ah, et Sinu arvates on juba lahe selliseid kritseldusi teha ja õpetajat kutsuda *****." Teised hakkasid selle peale naerma. Õpetaja käratas korra ja kõik jäid jälle vait. "Nii... tundub et väike preili tahab natuke lisatööd teha." "Ei, ei , ei taha ... Mina ei teind seda,"vastasin ma õpetajale. "Mind ei huvita! Kirjuta tahvlile 100 korda et sa ei solva õpetajat ega tee tema kohta pilkavaid kritseldusi...Mine nüüd!" ütles õpetaja mulle vihaselt. Ma ei lasknud tal end korrata ja asusin lauseid kirjutama.Kõik teised itsitasid vaikselt minu üle, sest ikkagi Kate saatis selle, mu vihavaenlane, kes muu. Olin ta peale vihane, kuid otsustasin seda mitte välja näidata, sest kes teab mis õpetaja mind siis tegema paneb. Kirjutasin tahvlile 100 korda seda lauset. Tund sai läbi ja mrs Antebellum lasi mind vabaks, kuid põrnitses mind ikka oma õudsa pilguga ja porises omaette :" On vast väike pahur plika, kes ei tea kommetest mitte tuhkagi." Sammusin klassist välja ja seadsin oma sammud teise tunni klassi poole. Seal kohtasin ma ka Kate'i. Läksin ta juurde ja proovisin seda sõnadega lahendada, kuid mõistsin peagi et selline juhmard ei mõista rääkimisest tuhkagi. Nii et võtsin kasutusele natuke karmimad mängureeglid - vägivald. Lõin teda vastu nägu, nii et too valust kisama pistis ja medõe kabineti poole lidus. Läksin ta poisi juurde ja palusin talle sõnum edasi anda See on selle eest et mul 100 korda kirjutada lasid ja teistel minu üle irvitada lasid. Peatselt nägemiseni. Olles nii raevunud, läksin koju. See päev ei saanud ju enam hullemaks minna. Vähemalt pääsesin selle jubeda õpetaja käest, keda teised veel taluma peavad.

What a weird day!

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!