Kadunud elu 12 (2)

Nojah, siin ma nüüd olen. Omaenda kodust VÄLJA VISATUD, ema poolt. Elan Andri juures ma-ei-tea mitmendat kuud, sest ma ei mäleta kuupäeva, millal siia kolisin. Ma ei tea, kuidas emal läheb. Loodan, et ta on oma kuradi businessiga põhjas. Loodan! Kuradi Mrs. Mõrd. Hoor. Harakas, kes värvib juukseid, fakki. Kujutate ette, et teid viskab kodust välja teie omaenda ema?! Põhimõtteliselt võimatu. Mida fakki, laske mul elada! Ma tahan koju. Ma tahan normaalset ema. Kurat, miks ma seda ei saa?!
Yeah. Juuli. Kool lõpetatud. Finished. Mul olid neljad viied. Kujutate ette?! Ma ei saanud ühtegi eksamit kolme. Ma sain sisse Tartu Kivilinna Gümnaasiumisse. Ehk siis:
WHAT
THE
F'UCK?
Aga ma pole õnnelik. Ma tahan koju. Ema juurde. Ema...
Tegelikult... Miks? Ta ei hooli minust. Ta kihutas mind mu kodust minema. Miks peaksin tagasi selle Iitsakuse juurde tahtma?
Keerasin pehmes voodis teise külje ja proovisin uuesti magama jääda...

***

Kallis Siret!

Tule palun tagasi koju. Ma palun sinult andeks kõige eest, mis ma sulle teinud olen. Et ma sinu, oma lihase tütre niimoodi tema omaenda kodust minema kihutasin. Ma palun sinult andeks. Tule tagasi koju. Ma palun sind. Ma igatsen sind.
Palun.

Sinu Ema.

KURAT, kelleks ta ennast peab? Minu emaks? HA-HA-HAA!!! Ta lõi mind mitu kuud tagasi mu kodust välja, nüüd tuleb ja palub andeks? Kutsub mind tagasi? TEMA palub mult andeks, et ta omaenda tütre saatuse hooleks jättis? MIDA FAKKI?!
"Ma ei lähe," ütlesin kindlalt.
Andri silmitses mind mõtlikult.
"Miks mitte?" päris Oliver. "Ta on su ema. Ta muretseb su pärast. Aga mine!"
"Mida fakki?" sosistasin ma. "Ja ta teeb seda alles NÜÜD? Oled ikka kursis, mitu kuud on möödas? Ta palub andeks, et mind mu kodust välja viskas? Kas tal on ajuga probleeme?!"
"Sirks, rahune," lausus Birgit kiiresti.
"Rahune ise KURAT!" kriiskasin vihaselt talle näkku.
"RAHUNE!" röögatas ta.
Saabus piinlik ja rusuv vaikus.
"Ma ei lähe," ütlesin uuesti ja veelgi kindlamalt.
Sven ohkas. "Ise tead. Mina läheksin," lausus ta hajameelselt aknast välja vahtides.
"See tähendab, et sul pole mu elust aimugi," mühatasin vaikselt.
Poiss naeris. "Ega pole vist jah," lausus ta kukalt sügades mõtlikult.
"Pane siis suu kinni - soe soovitus," sisistasin vihaselt ja tormasin uksest välja, jättes maha üllatunud nägudega sõbrad.

***

Teine kiri. SMS tegelikult. Ah, pole vahet. Kirja/SMS-i mõte on ikka sama. Kallis tütar, tule koju, ma igatsen sind, ja muu selline jura.
MA EI TAHA sellesse piinlikult korras urkasse tagasi. Ma tahan uut elu, fakk, SAAGE ARU!
Ma ei lähe. Ma ei lähe. MA EI LÄHE. Ma tahan elaa elu, mida nautida. Tahan elada. Vabana.
Astusin sisse suvalisse poodi ja ostsin paki suitse. Leidsin oma taskutes kobades välgumihkli. Süütasin suitsu, tegemata välja pakil ilutsevast "Suitsetamine võib tappa."-st. Tõmbasin esimese jumaliku mahvi. Pärast mitut kuud mittesuitsetamist oli see oivaline. Tahaks maailma täiega persse saata. Kaugele ja sügavale.
Kuhu ma lähen? Ma ei tea. Andri juurde veel ei tahaks. Linna peale? Võib-olla. Lõbus oleks kuulata mingit head Avril Lavigne lugu ja Lõunakeskuse ees suitsu tõmmata. Olla vaba.

Autori kommentaar »