Armunud nõid? (6) - Selle lühikese järju viimane osa! (2)

Simoni huultes oli pinget, Lena tundis seda.
"Kas sa oled kunagi kuulnud, millest vampiirid toituvad?"
Simon pidi Lenale tõde rääkima. Aga see oli valus.
Lena kohkus. "Verest?" vabises ta. "Nii et see on tõsi?"
"Just," vastas Simon kähedalt. "Sul on ohtlik minuga koos olla, samamoodi ka Elle'il. Aga ma armastan sind ja olin liiga isekas, et seda tunnistada."
"Miks sa seda varem ei öelnud?"
Lena hääl oli vaid vaevukuuldav sosin, kui ta seda ütles.
"Scylvia on siiapoole teel. Ja kogu tema vathkond. Parimad, nagu sina kunagi olid, kaasa arvatud. See on meie lõpp. Kõige lõpp."
"Pole võimalik..."
Lena kukkus kokku.
"Ma pean su jätma. See on ainus turvaline viis sind päästa. Ma ei tule tagasi. Hüvasti."
"SIMON! EIII!"
Ent Simon kadus suitsujutina metsa.
Lena jäi maha lebama. "Simon, Simon..." kordas ta ikka ja jälle. Kas tõesti oligi see armastus nii valusalt lühike? Miks see üldse nii pidi olema?
Möödusid minutid, tunnid. Lenal ei olnud ajataju.
Tundide pärast kuulis ta maailma kaunimat häält.
"On sinuga kõik korras?"
Mehehääl oli helisev, sametine. Lena vaatas üles ja nägi kummalist olevust. Tema alakeha oli hobuse oma, ülakeha aga inimese oma. Tema nahk oli nagu puhas hõbe, see sätendas valguse käes. Tal olid lühikesed blondid juuksed ja rohelised silmad.
"Oled sa mingi kenatur või?" pomises tüdruk.
Olevus naeratas mahedalt. "Midagi sinnapoole jah. Ma olen Shenpsy." ütles ta sellel heliseval häälel. "Saan ma teid kuidagi aidata, preili? Ma tahtsin minna lahingusse, aga möödusin teist ja mulle näis, et vajate abi."
Lena peas küpses plaan. "Vii mind sinna, kus lahing toimub," ütles ta väriseval häälel.
Shenpsy kortsutas kulmu. "Lahingusse?" küsis ta, helisev hääl veidi jahmunud.
"Just nii," sosistas Lena.
"Kuidas soovite, madame. Roni mulle selga."
Lena oli üheainsa kerge hüppega olevuse turjal. "Ja mis härra nimi on?" küsis ta teeseldud huviga.
"Oh, William."
Lena jäi vait ja vaatas, kuidas puud mööda vihisesid. Umbes veerand tunni pärast William peatus. Puude vahelt paistis valgust. Sealt oli näha lagendikku.
"Lahing algab kohe." Williami vaikne hääl oli seda öeldes otsustav, sihikindel.
"Pane mind maha."
William kuuletus. Lena ajas end jalgadele ja pistis jooksu. Ta jooksis nii, nagu ta veel kunagi polnud jooksnud. Puude vahelt välja jõudes nägi ta Simonit ja Elle'i. Ta kiirendas veelgi sammu.
"Lena!"
Elle ja Simon hüüdsid seda nagu ühest suust. Mõlemad jooksid nii kiiresti, kui jalad võtsid, Lena poole. Simon jõudis ennem kohale.
"Oh, Lena," ütles poiss kähiseval häälel. "Sa ikkagi tulid. Aga nüüd sured ju sina ka!"
"Kui sureme, siis juba koos," kähises Lena ja tema silmist veeresid pisarad.
"Oh, Lena," ütles Simon ja embas veelkord Lenat.
Elle silmitses tüdrukut lõbusalt. "Leidsid sina ka aega tulla," lausus ta lõbusalt.
"Kuule, sa saad varsti surma ja praegu seisad siin nagu vana rahu ise."
See süüdistus kõlas samuti võrdlemisi lõbusalt.
"Nad hakkavad kohe ründama."
See sosistus tuli Cassidylt.
"RÜNDAVADKI!" karjus Cassandra.
Simon sööstis nende juurde. Lena järgnes neile. Poiss võttis sisse lahinguasendi. Lena järgnes talle.
"Kuule!"
Simon vaatas Lenat pahaselt.
"Hei! Ma ju ütlesin, et kui sureme, sureme koos!" Lena hääl oli peaaegu sama vihane.
Simon tõmbas tüdrukut endale lähemale. Ta surus oma huuled Lena omadele. Hetkeks, mis kestis terve igaviku, ei näinud nad kumbki, kuidas ümberringi hukkusid nii vampiirid kui ka teised olevused. Ei näinud, kuidas Elle, William, Cassidy ja Cassandra purustati. Nad nägid vaid teineteist.
Ja siis... Üks ründenool... Ja nad mõlemad purustati.
Nii lahutati nad selles maailmas igaveseks, ent varjude taga said nad uuesti kokku.

LÕPP!!!

Autori kommentaar »