Hämaruses 14 (2)

"Kõk saab alguse üheksast sõrmusest," alustas Liz. Teised olid seda lugu vist ilmselt juba kuulnud, sest Britty pani teleka käima ja Caryl võttis riiulist mingi raamatu. Steven sättis ennast lihtsalt diivani peale istuma. Teised valgusid laiali. Ma olin liiga Lizziele keskendunud, et neid tähele panna.
"Sõrmused võtavad kindla kuju ja omadused alles siis, kui on oma pärijaga kohtuvad. Igal sõrmusel on oma hoidja, kes hooIitseb selle eest, et sõrmus oma õige pärijani jõuaks. Neid on, nagu sõrmuseidki, üheksa. Tegelikult on sõrmuste õige nimetus võtmed."
"Ja mille need sõrmused-võtmed siis avavad?" pärisin ma.
Ta vaatas mulle saladuslikult otsa. "Teise Maailma väravad," lausus ta.
Ma ei öelnud midagi ja ta jätkas:
"Teine Maailm on koht, mis eksisteerib meie maailmaga paralleelselt. Samades kohtades, kus meie elame, inimestele nähtamatult. Kui me viibime Teises Maailmas, ei ole inimesed võimelised meid nägema. Ainult sõrmuse omanik saab seda külastada. Kuigi ta võib sinna ka teisi kaasa võtta. Sõrmuste pärijad on sõrmust sõrme pannes teistsuguse välimusega. Ja nad suudavad lugeda teiste mõtteid. Kas sa suudad näha siin toasolijate mõtteid?"
Kummaline küll, ma ei olnud seda märganudki, et ma nende mõtteid kuulsin. Olin nii jäägitult Elizabethile keskendunud, et ei pannud seda tähele. Tegelikult olin võimeline nägema teksti, mida Cary luges, mida Brittany telekast vahtis. Lülitasin selle kõik oma mõtetest välja ning keskendusin uuesti Lizziele.
"Lase edasi," ütlesin talle.
Ta jätkas. "Mutant, vampiir või libahunt, kellele kuulub Sõrmus, on teistest võimasam, nagu mingi vaIitseja või midagi sinnakanti. Sõrmus täidab pärija soove, kuid on kaks reeglit. Esiteks: Sa ei saa soovida ennast tulevikku, teiseks: sa ei saa soovida niisuguseid asju nagu näiteks sõja võit. Siis on seal veel musttuaht reeglit, mida keegi pole kunagi välja selgitanud. Keegi ei hakka ju kõiki reegleid katsetama.
Siis on veel Sõrmuse Deemonid, ja nendega peab ettevaatlik olema."
Panin tähele, et kõigi toasviibijate pilgud olid nüüd suunatud Lizile. Õhkkond oli muutunud. See oli pinges. Rahutu.
"Ja edasi?" õhutasin teda.
Ta hingas sisse ja jätkas:
"Sõrmuse Deemonite peale ei hakka isegi Sõrmuse jõud. Üle kõige maailmas ihkavad nad sõrmuseid kätte saada."
Toas vaIitses pingeline vaikus.
Äkitselt hakkas Britty millegi üle itsitama. Pinge toas purunes.
"Midagi naljakat?" küsisin ma.
"Jah," vastas ta.
Nägin, et ta vahtis mingit inglise dokufilmi Briti kuninglikust monarhiast.
"Vaene Charles," ütles Steve ja muigas.
"Mispärast vaene?" pärisin ma.
"Sa siis ei tea?" uuris Jenny, nina sülearvutis.
"Ei tea," ütlesin ma.
"Aa jah, sa olid Brüsselist ju," ütles Nigel.
"Nojahh," ütles Brian muiates. "Elizabeth ei anna kuidagi krooni ära. Prints Charles muudkui ootab ja ootab, aga oma vaIitsusaega ei jõuagi ära oodata, kuna kuninganna ei mõtlegi susse sirgu visata."
Pööritasin silmi. "Ahah."
Jennifer pööras pilgu internetilehelt kõrvale.
"Mida sa üldse teha oskad?" päris ta, silmad mind läbitungivalt uurimas.
Tundsin kerget ärritust, kui hetkeks põlema süttisin. Ja hetkega oli tuba oli täis jahmunud nägusid.
"Wow," ütles Nigel.
"Cool," ütles Brittany.
"Eheh," tegin mina.
"Tule," ütles Alicia.
Järgnesin uudishimulikult Alicia seljale, mis võttis suuna metsa poole.

Autori kommentaar »