Tõeline suhete sasipundar 10 (2)

See oli uskumatult kaunis saal. Seinad justkui sädelesid. Kõigil inimestel olid seljas smokingud ja väga uhked kleidid. Lauad ja toolid olid nagu Pariisi restoranis.
Kõndisin arglikult emal järel. Silmasin siin-seal mõnda minuvanust inimest, ent enamasti olid kõik täiskasvanud. Ema tutvustas mulle oma paljusid tuttavaid. Mina pidin seda kuulama. Seda ma ka tegin, teadvustamata õieti, mida ema üldse rääkis.
"See on Peter Ansmaiter, minu töökaaslane Luksemburgist," seletas ema. Ta osutas ühele smokinguga pealtnäha väga peenele härrale. Tal olid pügatud vuntsid ja mustad pealigi kammitud juuksed. Nahk oli tal veidi tõmmu. Ilmselt ta märkas ema, sest ta jooksis teda tervitama.
"Elena, kui meeldiv," ütles ta ja suudles ema kätt. "Kas see on sinu tütar?" Mehel oli prantsuse aksent.
"Jah, see on Luna," vastas ema.
"Kui kena, nagu ema suust kukkunud," ütles mees, suudles ka minu kätt ja kadus rahvamassi.
"Kas ta on alati nii seltskondlik?" küsisin mina ebalevalt.
"Noh, mitte alati," vastas ema venitavalt. "Olnevalt tema tujust."
"Näe, see seal on Jennifer Andley, minu kolleeg Iirimaalt," seletas ema edasi. Kuulasin teda nagu kuutõbine, silmad rahvahulka ja teelaudu vilamas.
Äkitselt torkas mulle silma üks umbes 16-aastane poiss. Tal olid mustad juuksed ja silmad ning veidi päevitunud nahk. Läksin veidi elevile. Mulle tundus millegipärast, et olin teda kusagil näinud. Keerasin pea ära ja kuulasin, mida ema räägib.
"Tema seal on Claudia Merce, minu äripartner Saksamaal," seletas ema ikka edasi. Vaatasin kohta, kus ennem oli olnud poiss. Seal laiutas tühjus. Nihkusin vaikselt emast kaugemale rahva hulka.
"Soovid tantsida?" küsis võrdlemisi kelmikas hääl minu selja tagant. Võpatasin kergelt ja keerasin ringi.
Rääkija oli minu otsitud poiss. Lähemalt vaadates oli näha, et tal oli suhteiselt kaval pilk.
"Jaa," venitasin ma kahtlevalt.
Läksime tantsupõrandale. Minu tantsuoskus ei olnud üleöö paranenud. Astusin talle, nagu Chrisilegi väga palju varvaste peale. Ta muigas sealjuures nagu Chris, ent tema muie oli kelmikas ja kaval, mitte sõbralik ja itsitav nagu Chrisil.
Tundsin tantsu lõp#!?!#s tohutut kergendust. Looberdasin laudade juurde ja tõstsin endale veidi mingit peent toitu ette. Arvatavasti midagi Pariisist.
"Tere jälle," kostis minu kõrvalt. Läksin näost roosaks. Muidugi oli rääkija poiss, kellega olin ennem tantsinud.
"Mis su nimi üldse on?" küsisin ma.
"Richard," vastas tema. "Ja sinu oma?"
"Luna," laususin mina suhteliselt aralt.
"Kena nimi sul," ütles Richard. "Tahad äkki veel tantsida?"
"Ei, tänan," vastasin kiiresti ja kohmetudes. "Ma arvan, et sa hakkaksid oma varvaste pärast väga muretsema." Miks ma pidin seda üldse kunagi ütlema, no miks?!
Richard turtsus naerda.
"No olgu," ütles ta endiselt irvitades. Mul oli väga piinlik.
"Kas sa käid Claywieldi Gmnaasiumis?" küsis ta nüüd mitte enam irvitades ja ka teemat vahetades.
"Jah," vastasin mina.
"Ah soo," kostis tema. "Mis klassis?"
"Kaheksandas," vastasin endiselt veidi roosatades.
"Mmm," mõmises ta mulle vastu. "Ma lähen pärast sügisvaheaega ka sinna kooli, 9b klassi." Ta naeratas mulle veel ja kadus.
Istusin veel veidi laua taga, ent läksin peagi välja. Õhk oli jahe ja lõikav.
Nõjatusin veranda käsipuule ja mõtisklesin oma suhete üle.
Ma armastasin Chrisi, ma armastasin Richardit. Seega...
Kas Chris või Richard?

Autori kommentaar »