Tõeline suhete sasipundar 11 (3)

Oli teise veerandi esimene hommik. Õues sadas õrna lund. Pakkisin pidžaamaväel voodil lebavat koolikotti. Äkitselt jätsin selle tegevuse katki.
Kas Chris või Richard? See küsimus kummitas mu peas juba pikemat aega. Kumb siis???
Kaalutlesin veidi aega. Vastust ei leidnud ma ikkagi. Ronisin venitades voodist välja ja pistsin oma karvased sussid paljaste jalgade otsa. Tõusin püsti ja kõmpisin nagu zombie riidekapi juurde. Vaatasin oma peegeldust pruunil kapiuksel. Mis seal ikka vaadata oli. 15-aastane kena, blond, mustsilmne ja kahvatu tüdruk.
Keerasin pilgu ära ja lõin kapiukse lahti. Valisin kooliminekuks mustad neetidega retuusid, kena kuldse topi ja musta nahkvöö. Pistsin need selga ja sõitsin mööda trepikäsipuud alla kööki.
Ema keetis kohvi. Ta tervitas mind muigega.
"Kas täna ei värvigi ripsmeid?" küsis ta õrritava naeratusega.
"Ei värvi jah, tead," sähvasin talle. No võivad inimesed ikka napakad olla! Kühveldasin rõstsaiale marmelaadi peale ja pugisin vaikides. Pesin veel hambad ja tõmbasin kodust lesta.
Olin teinud vea, pannes selle jope selga. Sellega oli õues kibekülm. Prrr! Kõndisin lõdisedes ja vaevaliselt kooli poole. Jalad läksid nagu iseenesest enda ette. Niimoodi jõudsin kuidagi kooli.
Riidehoius oli esimene asi see, et Kristiin jooksis minu juurde, ise näost õhetades. Sellest oli näha, et ta tahtis kibekiiresti kellegi teemal keelt peksma hakata.
"Tead, Luna," ähkis ta. "Teresa tahtis Chrisi kõigi nähes suudelda, Nicole andis talle kõrvakiilu ja viskas tema keemiaõpiku prügikasti!!!"
Mul käis südame alt hoop läbi, ent ma hakkasin ka itsitama.
"Tema??? Chris armus temasse ära??? Ma söön oma ajalooõpiku ära kui see tõsi on!!!"
"Miks sa nii arvad?!" küsis Kristiin itsitades. "Tunnista üles, sa armastad Chrisi ja tema sind ka!"
Mul käis südame alt teine hoop läbi, see lõpetas mu irvitamise.
"Ma..." alustasin juba, ent jäin järsku pidama. Ma ei teadnud isegi, mida ma öelda tahtsin.
"Näed nüüd?" küsis Kristiin endiselt laialt irvitades.
"Jää vait!" ütlesin ja viskasin teda oma sisejalanõuga.
Kristiin ainult hüppas eest ära ja tormas minema, sest tunnikell käis. Otsisin oma kotad ülesse, panin jalga, võtsin koti ja lippasin ülesse keemiaklassi.
Olin tundi päris korralikult hiljaks jäänud. Õpetaja silmitses mind üle oma poolkuuprillide ja kirjutas midagi kulmu kortsutades oma märkmikku.
Istusin ja koukisin kotist asjad välja. No tore lugu küll: mu vihik oli koju jäänud. Sain sellepärast veel ühe märkuse. Noh, selle pärast veel maailma lõpp käes ole.
Vahetund tuli tavalisest palju rutemini. Jooksin ummisjalu uksest välja ja otse alla aula ette väiksesse saali. Otsisn muidugi Chrisi, kes oli aga kadunud nagu tina tuhka. Kulutasin peaaegu terve vahetunni asjatutele otsingutele. Polnud midagi parata, mida ei olnud, seda ei olnud.
Ajalugu, eesti keel, geograafia ja kaks matemaatikat möödusid teosammul. Ootasin kibeledes päeva lõppu, ent see tuli pikkamisi, venitades, aeglaselt.
Lõpuks jõudis see siiski kätte. Oli tähele pannud, et mu klassikaaslased oli Richardit märganud. Vaatasin rahulolevalt, kuidas nad temaga pärast tunde tutvust tegid ja tema aina minu poole igatsevaid pilke saatis.
Kõndisin muiates koolist välja viiva allee pärnade all. Äkitselt tundsin kellegi kätt oma õlal. Pöördusin sama äkitselt ringi.
Seal seisis Chris, sõbralik ja kena nagu alati. Ta kõndis veidi minu kõrval.
"Sa näed kena välja," ütles ta. Kortsutasin kulmu. Tema kohta oli see üsna haruldane ütlus. Võib-olla isegi tedsin mis siis tuli...
Ta jäi vait ja kummardus ette poole. Ta suudles mind. Ma nautsin seda hetke nagu ma olin seda varemgi teinud, aga ometi...
Mis saab siis Richardist?

Autori kommentaar »