Teema: Järjejutud / Noortejutud

Valge jõega linn (ühe osaline järjejutt) algus (0)

Nooruk tõstis klaasi lauale. Ta vaatas oma hallide silmadega küsivalt kahe kaaslase peale, kes istusid diivani peal. Vanal diivanil oli kate paljudest kohtadest pealt ära tulnud ja ta kannatas veel vaevalt kolmandat isikut kriiksumise saatel peal hoida.
Kõik kolm vahtisid klaasi. Vaikus kesti paar minutit kuni üks neist lausus: „Ei, siiski veel poolenisti täis.“
Teine selle peale: „Mida sa ajad? Ikka veel pool tühi.“
Halli peaga poisi silmades lõi läige ja sellele järgnes lause: „Teine aasta ja siiski saime sama tulemuse.
See ei ole võimalik.“ Samal hetkel astus ukse kaudu marssides sisse veel üks poiss. See kord süsimustade juustega. Teiste poole vaatamata märkis ta suvaliselt: „Lõpetage juba üks kord ära. Ega midagi ju vahepeal ei muutu. Kõik jääb samaks. Pigem vaadake aknast välja.“
Kiiresti suundus ta pruunide kardinate poole, mis aknaklaasi varjas. „Sina küsisid meilt veeklaasi küsimust esimesena,“ lausus mustade juuste ja pruunide silmadega tüdruk.
„Jah, aga seda katset pole vaja korrata. Sina oled optimist ja jääd optimistiks, Lere on pessimist. See ka ei muutu. Ning sina, Garl…“
Seal ta lõpetas. Kõnetatud Hallpea väljus juba toast. „…ei tea ikka veel endast midagi,“ jätkas ta, „Arvastades, et sa poisina siin ilmas eksisteerid, meist kõigist pikemaks ja vanemaks kasvada jõudnud, ei tohiks sa nii tundeline ja arglik olla.“
Haru tuli akna juurest diivani äärde ning võttis klaasi madala puulaua pealt enda kätte. Järgnes vee tühjendamine roostetanud kaussi. Hetkega hüppas pikka karvaga kass selle juurde ja jäi oma paksu näoga vee pakkujat vahtima, nagu ta kräutsile renstlivett julgeks valada. Pärast vee nuusutamist ja nina kirsutamist mekis ta seda korra siiski keele otsaga ning naasis oma kohale.
„Kas tal siis meie ees ei sobi juua,“ küsis Lere oma tavalisel tõredal toonil, „hommikuks saab see ju alati otsa.“
Oma rõõmsa ja lihtsa suhtumisega vaidleb Mellu tüdrukule vastu: „Pole võimalik, et minu nunnu kiisu Muru niimoodi käituks. Kiisu miisu Murule solgivesi, mida siin pakutakse lihtsalt ei meeldi.“
„Kust sa tead, et Muru seda joomas ei käi?“
„Ma tean, sest ta terve öö minu voodis magas!“
Lere näole tekkis aeglaselt suur irve: „Sinul ei õnnestuks kellegagi terve öö samas voodis magada.“
„Nüüd läksid sa liiga kaugele,“ nentis Mellu. Lere nõusuts ja andis kaastundliku noogutuse selle tõestuseks. Nimelt suurtest pingutest hoolimata ei õnnestnud Mellu kas või ühegi poisiga peale Garli ja Haru sõbraks saada. Armusuhte loomisest ei saanud tema puhul rääkidagi. Lere vastupidi väitis, et ta ühe poisiga armunud oli, aga ei läinud temast rääkides detailidesse.
Uks avanes ja ruumi saabus Garl. Tema nägu oli üleni märg ja silmad punased. „Kui te imestate, miks…“ ei jõudnud Garl lauset lõpetada, sest Haru katkestas teda.
„Tubli töö! Sa jõudsid oma näo puhastamiselt täpselt õigel hetkel tagasi,“ õnnitles Haru kaaslast talle sõbraliku põialt saates.
Garl naeratas venivalt. „Las ma arvan,“ nõudis Mellu ja tõstis oma lõua üles ja vahtis õhku.
„Sul läks seep silma,“ arvas Lere Mellu eest.
„Täpselt,“ nõustus Garl vastusega. Kõik teadsid tegelikku põhjust miks Garli nägu märk oli, aga keegi ei soovinud pahatahtlikult oma hellahingelist sõpra sügavamalt kurvastada. Viimane istus tugitooli diivani vastas.
Muru, kes hetkel tugitooli seljas jäsemed taeva poole mõnules, tõusis püsti ja soovis endale uut pesa otsida. Muidugi ringutas kõuts pikalt enne lahkumist. Hallpea ei jätnud võimalust kasutamata ja kratsis Muru kõhu alt. Esmalt ta ehmus, kuid harjudes Garliga potsatas ta tagasi maha.
Järgnes vaikus, mida ainult kõutsi nurrumine katkestas. Mellu küsis teistelt, kui tal vaikusest villand sai: „Mida me nüüd võiksime teha?“
„Me võime alati õue minna,“ pakkus Lere.
„Kuna varem me vabatahtlikult õues käisime?“
„Ma käisin eile jalgsi poes,“ uhkeldas Garl.
„See ei loe. Sa tead küll mida ma mõtlen. Vaata välja. Peale selle ei julgegi ma õues enam lõbutseda. Miks? Sest üks neist zombiedest mulle vastu tuli.“ Kõik jäid kuulama, kuidas Mellu oma kuulsat jäljendust tegi. „Ja mida ta mulle ütles? Web wob wab, ära ole sellise hädise ilmaga õues wab wab wab. Sa jääd haigeks wab. Pritsid veel teisi normaalseid inimesi vett täis wab wab.“
Kõik olid vaimustatud suurepärasest parodeerimisest. „See muutub iga korraga paremaks,“ märkis Haru. Mellu tõusis püsti ja kummardas mitu korda. Maha istudes lausus ta unistavalt: „Muidugi, me võime kontrollida, mis ilm hetkel välismaailmas valit.seb. Tea, äkki paistabki praegu päike.“
Haru piilus kardina tagant välja ja lausus: „Ei, taevas on valge.“
„Ja jõgi on valge,“ jätkas Lere.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!