Teema: Järjejutud / Muu

Mõtetud sõjad - 4. osa (1)

Verket ärkas selle peale, et ta oli voodist maha kukkunud. Kõik oli sassis. Kell oli 5 hommikul. Esimesed päiksekiired lendasid läbi taevalaotuse. Täna tuli liikuma hakkata. Verketil tuli oodata järele veel viimased ärkajad. Äkkiitselt kostusid kuskilt erksad trombiini helid, mis viis viimselgi magajal une silmist. Kõik tõmbasid kange. Paljud kaasa arvatud Verket ei jõudnud kangi just kõige paremini tõmmata, mis tekkitas niimõneski kohas ummiku. Oli kuulda rataste naksumist ja mehanismide plõksumist. Rattad sõitsid üle vesiste küngaste. Verketi meelest kaotas ilma lahingutagi nii mõnigi rott ja jänes mis kõige tagapoolel olevate kokatelkide juures ära napsati (ilmselt rotte ainult nende loomadele). Silmapiirist hakkasid paistma esimesed Halpide majad. See ei olnud küll pealinn aga siiski üpris suur. Telkide vahel kinnitati rippsillad, et need kellel vaja oli saaks oma relvade terasid teritada. Täna ei tulnud veel Verketil võidelda. Kuna kõige ees olev grupp oli pööranud paremale ja kõige paremad vibumehed saadeti eesolevat linna põletama. Suur must-valge kirju laik liikus neist kiiremini edasi. See uhke vaatemäng käis niimoodi tund. Kuni esimesed panid küla põlema ja leegid lahvatasid põlema. Punav valgusümbritses juba enam mitte nii kaugel olevat linna. See järel jagunes salk kolmeks. Esimesed kaks olid võrdsed, üks neist läks otsima asulast väärtuslike asju ning toitu teised aga jälitama põgenema pääsenud halpe ja kätte saades nad kas orjastama või hukkama. Oli kuulda kriiskeid. Kõige viimane salk ja kõige väiksem takistas põlengu levingut linnast kaugemale. Paljud vaatasid seda veel tükk aega. Verketi mõtetes oli vaid kaks lauset: miks me sõdime ja kuna süüa saab. Lõpuks kostiski söögikell. kõik sigisid omale määratud sööklatesse. Niisiis Verketile vaeste oma. Ta astus sisse kõige suuremasse sööklase mis ei olnud piisavalt suur. Ta võttis oma portsjoni mis koosnes ilmselt porist ja tema oma puhul ühe kuupsentimeetri suuruse tükki jänese liha. Mõni julges isegi kokka noomida enamasti said naad kulbiga vastu pead 1-6 korda. Verket vaatas mugavalt seda vaatepilti ühes nurgas kuna tema jaoks enam vabu pinke polnud. Hea koka kokkatud muld ei olnudgi nõnda paha. Verket nägi teiste nägudelt, et neid hoidis sdreigist ainult punane linnakuma pimenevas öötaevas mis oli juba ammu selja taha jäänud.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!