Selline on siis mu elu: #9 osa (4)

Maailmas on tähtsad õiged otsused ja uudishimu, kui neid inimesel pole on ta nõrk ja abitu

Vaatasin aknast kuidas kivi seina lähedalt alla kukkus ja vastu maapinda kukkus.
Panin akna kinni ja kuulsin enda selja tagant häält.
Mulle öeldi: Victoria millal sa aru saad ,et mu lossist on raske põgeneda ja võimatu suhelda välismaailmaga!
Vaatasin Valdi poole kes uksel seisis ja hoidis mu kirja käes. Ma Tabasin Valdi lauses ära selle koha: Victoria millal sa aru saad ,et mu lossist on raske põgeneda. ja muigasin. Vastasin kavalalt: Jah ma tean Vald ja ma tean ka seda ,et sa pole just terve mõistuse juures! ja samal hetkel oli Vald minu juures.
Ma arvan ,et Velkan hakkab sind igatsema kui sa oled kaua ära. ja Vald tõmbas oma kahe sõrmega üle mu kaela.
Ma taganesin kiiresti ühe sammu ja andsin talle tugeva kõrvakiilu ja ütlesin ülbelt: Hoia oma näpud endale! ja taganesin sammu võrra veel.
Vald muigas ja ütles mulle ikkagi kalgil häälel: Me hakkame varsti ballile minema, nii et sea ennast valmis. ja Vald lahkus.
Vaatasin oma riiete poole mis vedelesid nurgas. Ma poleks kunagi arvanud ,et ma olen nõrk ja abitu kui nüüd ma arvan nii. Ma oleks küll edasi mõelnud kui mind poleks katkestanud see hale ulgumine.
Mind hakkas juba huvitama see kellele see ulgumine kuulub, sest samas oli see nii tuttav kuid samas oli see nii võõras. Ma oleks soovinud minna vaatama kes see libahunt on. Kas ta ongi üldse libahunt?
Viimase mõtte ajasin enda peast välja, loomulikult oli ta libahunt. Jalutasin aeglaselt oma riiete poole mille olin nurka visanud. Mu kollane siid kleit oli kortsus ja mina vaid muigasin selle peale. Panin endale kiiresti kollase kleidi selga ja valged kingad jalga. Hakkasin ehteid panema kuid kuulsin kellegi vaiksed samme. Vaatasin sammude poole mis lähenesid mu poole kiiresti. Paari sekundi pärast ilmus nähtavale Sophie. Ma läksin näost täiesti kaameks kui vaatasin teda. Ta blondid juuksed olid lahti, ta roosa kleit sobis ideaalselt tema jumega. Sophie tuli minu juurde ja küsis kummalise rahuga: Kas läheb soengu tegemisega abi vaja? ja naeratas oma võlts naeratust.
Vaatasin Sophie silmadesse ja miski vaevas teda. Ma vastasin Sophile vastu meelselt: Jah läheb küll abi vaja.
Läksin tõin tooli raamatu riiuli juurest ja asetasin selle peegli ette. Istusin vaikelt toolile ja Sophie aeglaselt mu juurde tuli mu juurde. Sophie punus midagi mu juustesse ise aeg ajalt aknast välja vaadates kurvalt.
Ma oleks soovinud küsida Mis on Sophie? Mis juhtunud on? kuid ei julgenud millegi pärast. Sophie lõpetas ja ütles mulle: Sain su soengu valmis. ta taganes sammukese ja vaatas mind. Tõusin püsti ja vaatasin ennast peeglist. Ma nägin välja nagu jumalanna, sama ilus kui Sophie. Pöörasin sophie poole ennast, naeratasin talle ja laususin: Aitäh sulle, aga mis sind muidu vaevab?!
Sophie vaatas minu poole kurvalt, ta oleks kohe hakanud nutma kui see oleks võimalik tal olnud, Sophie ütles mulle kurval häälel kuid kindlalt: Sa pead täna valima õhtul. Kui sa valid siis vali vabadus!
Ma ei saanud Sophie sõnadest hästi aru, kuid mõikasin ,et pean täna veel midagi otsustama. Sophie ütles mulle uuesti midagi: Tule me peame minema! ja Sophie lahkus.
Läksin Sophile aeglaselt järgi. Kõndisin mööda pikka kivist koridori kus oli palju maale, kujusid ja muud antiikset kraami. Läksin mööda vanat laia treppi alla suurde ruumi kus paistis välisuks. Kõndisin kiiresti ukse juurde. Oleksin peaaegu komistanud oma kleidi serva peale, kuid õnneks seda ei juhtunud. Avasin välisukse ja läksin sellest välja. Õues oli öö või väga hilja õhtu. Kõndisin välistrepist alla, hingates rahutult sisse ja välja. Jalutasin tõllani mis oli natuke eemal. Avasin tõlla ukse ja läksin sinna sisse. Olin tõllas üksi ja järsku hakkas tõld kiiresti liikuma.

Autori kommentaar »