Utoopia; # 3.osa (5)

Mu teadvus kutsus mind tagasi reaalsusesse. Mõistus on nõme. Ja kuidas veel.
Lamasin operatsioonilaual, saamata aru täpselt, kas laud on nüüd tuline või külm. Sekundite möödudes sain aru, et laman siiski julmalt külmal terasest operatsioonilaual. Terasest laud külmutas mu selga ning esimest korda triivisid mu mõtted riietele. Kas mul on üldse riided seljas. Libistasin käega üle kõhu. Tõesti, mingisugune riie kattis mind ega jätnud vähemalt päris alasti.
Mu kõrvakuulmine hakkas aegamisi teravnema. Algul kuulsin asjade maha pillamist ja valjemaid helisid, järgmisena hakkasid mu kõrvu ulatuma vaiksemad helid. Rääkimine ja sahmerdamine minu ümber.
"...ei see oli meie esimene katsetus. Teisega niimoodi ei juhtunud..."
"Clar, mind ei huvita... Kas haav sai korralikult kinni siirdatud?" Alguses mehe hääl tasanes nii vaikseks, et ruumis kõlas vaikus või jumpsis jälle minu kõrvakuulmine. Mida üldse see Clari nimeline tüüp sonis? Teised? Kes teised? Ei, mu aju ei võta praegu loogikat, jõudsin selgele järeldusele. Tegelikult ei saanud ma aru, miks ma siin olen. Mäletan, kuidas Giane endale uut kokteili käsutas ja kuidas Finn...
Mu kõrist tuli kuuldavale karjatus, mis ülejäänud helid mu ümber summutas. Karjatusega olin avanud enda nõrgad silmad, mis kissitasid heleda valguse käes. Olin mingisuguses ruumis, mille seinad olid kaetud alumiiniumi või terasega. Inimesed mu ümber nägid välja samasugused, nagu eelmise aasta Giane kostüümipeo kaotaja. Inimesed olid valgesse mähitud ning särasid tuhmi valguse käes.
Oigasin.
"Kaduge siit ruumist, te väiksed ajukääbikud, või lasen teid kõiki siit minema visata nagu krantse!" nähvas mees inimestele. Inimesed noogutasid talle, välja arvatud üks, kes jäi samatuimalt toetama end seina vastu.
"Preili Denna," alustas mees ettevaatlikult ning köhatas, "kuidas te ennast tunnete hetkel? Ma saan aru, mida te tunnete. See on väga valus ja segadusi tekitav olukord, millesse sa oled sattunud. Ma ei soovita sul rääkida, kuna me ei oska öelda täpselt, kuidas su operatsioon edenes. Häälepaelad on sul igatahes terved. Kui sa minust aru ei saa siis koputa ühe korra. Saad minust aru, siis koputa kaks korda. Mõistad mind?"
Koputasin kaks korda ja hingasin sügavalt sisse.
"Hea küll, see tehnika sobib sulle," lausus mees, esitamata ühtegi küsimust. Ta toetas enda jalutuskepi kindlalt põrandale ja käsutas seda inimest, kes oli siia jäänud. Inimene tõi vanale arstile tooli ja läks tagasi oma kohale. "Preili Denna, mina olen doktor Adam Eichfeldt ja vastutan teie juhtumi eest. Nii poliitiliselt, meditsiiniliselt ja mätsisin nõukogus kinni teie juhtumi. Kas te mäletate, mida täpselt te tegite enne, kui surite... teadvuse kaotasite?"
Surin? küsisin ma endalt. Doktor oleks justkui minu mõtteid lugenud ja noogutas süngelt. "Ma..." katsetasin enda häält. Kõlab normaalselt, arvestades minu praegust seisu. "Tapsin Finni ja ta kiskus mu rõdult alla. Tundsin kuidas nuga mu kõhtu..." Kõht! Ma surin doktori väitel... "...kuidas ma elus saan olla?! Ma ju surin!"
"Tsjahm," ühmas doktor ja keerutas mõtlikult oma jalutuskepi. "Sa surid teel siia," - mees osutas käega eemale - "arhiivist tuli samal ajal meile kummaline teade, mida pole olnud kümneid aastaid. Nimelt hakkas seitsmes medaljon helendama. Loomulikult said kuue medaljoni oma#!?!#d, sellest kohe teada ning nõudsid minult, et ühendaksin maagia teadusega. Milline lollus, aga toimis," lausus doktor ükskõikselt ja kratsis hajameelselt kukalt. Ta viipas inimesele, kes eemal seisis. "Tema on kolmanda medaljoni omanik. Bast Hant. Jah tal on napakas nimi ja isegi minu jüngrite hulgas on see moodne nimi rikkumiseks." Viimase osa teatas doktor nii kõvasti, et Bast seda kuuleks. Bast (vähemalt doktor väitis nii) krimpsutas nägu ning jäi üldiselt ikka ilmetuks. "Sul on eksju küsimusi, preili Denna."
See ei olnud küsimus doktori poolt. "Kes on medaljonikandjad? Keegi pole sajandeid mõrvu sooritanud? Mis asi see nõukogu on?"
"Üks küsimus korraga. Medaljonikandjatest räägib Bast sulle hiljem, mina ei oska sulle neist midagi erilist rääkida, peale selle, et nad on tüütud ja sina oled seitsmes medaljonikandja," tähendas doktor ja naeratas kavalalt. "Nõukogu on rühmitus vanu inimesi, kes lõi maailma, kus sa elasid. Selle maailma mis on pealtnäha vigadeta, harmooniline ja rahulik. Lisaks mätsib nõukogu kinni mõrvu, mis toimuvad aastate tagant seal. Viimati sooritati mõrv sooritati seitse aastat tagasi. Me juba mõtlesimegi, millal uus mõrv toimub."
"Miks me elame täiuslikus maailmas?"
Doktor raputas pead. "Selles maailmas elab 99,5% inimkonnast. Ülejäänud ehk 0,5% inimkonnast elavad nii nagu mina või nõukogu. Ja lisaks veel kuus sinusugust. Täiuslikus maailmas elavad inimesed, ei tea meie maailmast midagi. Nad arvavad, et kadusime koos hullude inimestega. Mõnes mõttes on see ka tõsi."
Ohkasin. Ma ei saanud midagi aru. Jäin magama täiuslikus maailmas ja ärkan vigadega maailmas. Täpselt nii. Tapsin Finni, mis tundus ikka veel unenägu minu jaoks. Kohtan mingisugust vana doktorit, kes räägib nõukogust ja medaljonikandjatest. See koht on hull ning ma lasen siit jalga kohe, kui saan.

Kriitikat ja kommentaare. Vabandust, et igav osa