Piparkoogid vanaisale (6)

"Su vanaisa on suremas!" sõnas ema ja ma järgnesin talle. Vanaisa pomises veel oma viimaseid sõnu. Ega hästi polnud aru saada.
"15 hel-helesinst pipkooki..." sõnas vanaisa. Ma mõtlesin, mida ta sõnad võisid tähendada, "15 helesinist piparkooki", ilmselt küll, kuid milleks siis need piparkoogid vajalikud on.
"Too nehed minle, see ai-ai-aitab." sõnas vanaisa veel.
"Jah vanaisa, ma teen seda, kuid kust neid leida?" küsisin mina hüsteeriliselt.
"Põhjap-põhjapooluslt." vastas vanaisa ning uinus. Ma juba kartsin, et ta on surnud, kuid õnneks jäi ta lihtsalt magama. Tõttasin oma tuppa, viskasin vajalikud asjad seljakotti ning asusin teele. Andsin veel ukse peal emale head-aega-musi, seejärel viipasin neile ja lahkusin. Oli külm - lumi tuiskas näkku ja saabastes lirtsus paks lumekiht. Ma sammusin aina edasi, kuna vanaisa oli mulle sel hetkel kõige tähtsam. Ühtäkki nägin enda ees suurt lumerebast, kes mulle otse silma vaatas. Ma kartsin, kuid hirm ei saanud must võitu, haarasin maast puuoksa ja virutasin sellega lumerebasele vastu pead, kuid ta haaras sellest hammastega kinni ja tiris mind endale lähemale. Äkki taipasin, et asi on tõesti tõsine, võtsin kogu jõu kokku ja tõmbasin oksa ta lõugade vahelt välja ja virutasin talle sellega kogu jõust vastu pead ning ta langes verisena selili. Ma ei jäänud ootama, et näha, kas ta on elus või surnud, vaid jooksin nii kiiresti edasi kui suutsin. Lõpuks ma peatusin ja vajusin hingeldades lumme. Hetkeks tundus juba, et magan, kuni äkki kuulsin möirgamist. "See on karu." laususin ma oma ette. Aga ma pidin edasi liikuma, ma teadsin, et vanaisa elu on kaalul ja ainult mina võin ta päästa. Nüüd juba aeglasemalt sammusin ma edasi, ise vaadates, et ega kuskil karu näha ei ole. Kuid ei, minu ettevaatlikus ei aidanud - mu kõrvalt lumehangest tõusis üles suur ja lumine karu. Äkitselt meenus mulle, et olin seljakotti pannud noa ning ma ei jätnud tegutsemist hilisemaks. Aeglaselt võtsin seljakotist noa, kuid mulle täiesti ootamatult hüppas karu mulle täies raskuses peale. Ma ei saanud isegi aru mida ma teen, kuid äkki oli karu surnud ja mina seisin verine nuga käes täiesti tervena püsti. Vaatasin enda ümber ringi ja märkasin üht koobast. Hirmununa kõndisin ma koopa poole, ise teadmata, mis seal on. Äkki hakkas koopast paistma ere valgus, mis mu silmad pimestas. Aeglaselt sammusin ma lähemale ning nägin viiteteist helesinist piparkooki. Ladusin need üksteise järel õrnalt oma seljakotti ja hakkasin juba lahkuma, kuid kuskilt ei-tea-kust astus välja kokamütsiga poiss.
"Ma ootasin sind juba ammu," ütles ta. "tulid oma vanaisa päästma, eks?" ei tea, kust ta seda küll teadis? Talle vastamata hakkasin juba lahkuma, kuid tal oli midagi veel öelda: "Tee kiiresti, su vanaisa olukord on halb... ja tervita teda ka!" sõnas saladuslik poiss ja haihtus õhku. Nüüd oli mul aeg minna. Jooksin nii kiiresti kui jalad võtsid, kuid öö tuli peale ning mul oli aeg kuhugi puhkama heita. Ega ma eriti magada ei saanud, rohkem valvasin, et loomad mind ei ründaks ja mõtlesin vanaisa peale. Juba varahommikul, kui päike tõusis asusin ma teele. Paari tunni pärast olin ma kohal - sisenesin vanaisa tuppa ning astusin vanaisa voodi juurde. Kuulsin ukse kriuksumist ja vaatasin selja taha - seal oli ema.
"Nii tore, et sa tagasi oled. Ma kartsin, et oled surnud!" sõnas rõõmupisaraid valav ema.
"Ma tõin vanaisa jaoks 15 helesinist piparkooki." laususin mina, ladudes piparkooke öökapile.
"Pojake, vanaisa on surnud, ta suri viie tunni eest." ütles ema. Ma laskusin põlvili ja hakkasin nutma. See oli mu elu kõige kurvem päev, vanaisa oli alati olnud mulle isa eest, ta oli aidanud mind heas ja halvas, ta oli alati olnud mulle toeks, kuid nüüd teda enam lihtsalt ei olnud...