Teema: Võistlused / Reedeõhtune jõhker kuritegu? - TULEMUSED!!

Isa ja poeg (0)

REEDE

"No kurat!" karjus Tõnu Nurm, ise rusikaga lauale virutades. "Kas te tõesti ei suuda..." ning telefonihelin katkestas ta jutu. Aeglaselt tõstis ta telefoni kõrva juurde ja sõnas oma tavapärase lause: "Tõnu Nurm, keskkriminaal-poIitseist. Kellega ma räägin?"
Rohkem ta ei öelnud midagi, pani telefoni pikemalt mõtlemata hargile ning edastas uurijatele uudised: "Meil on uus surnukeha, kähku, lähme!"
"Kolmteist ja reede pole meie päev." sõnas Tatter ja istus Nurme järel autosse. Nurm sõitis mööda peenikesi kruusateesid ranna poole ning lõpuks jättis auto seisma.
"Me oleme kohal," sõnas ta ning palus uurijatel väljuda. Rannal lebas ülikonnas mees, kellel oli kõhus neli torkehaava. "Kas te seda meest seal küsitlesite?" küsib Nurm, ise näpuga kodutu poole näidates. Midagi ütlemata läheb Tatter tema poole ning hakkab talt midagi uurima. Nurm vaatab, kuidas Uku laiba minema toimetab, kuid äkki koputab keegi talle seljale.
"Prüga nägi ainult seda, kuidas mingi poolpaljas nooruk siit minema jooksis." sõnab Tatter.
"Korjake siit asitõendid kokku, ma lähen kontorisse tagasi!" hüüab Nurm ning jalutab auto poole. Natukese aja pärast kuulab Karts mingit häält.
"Kas te ei kuulnud?" küsib ta teistelt, kuid teised vangutavad pead. "See oleks nagu Nurme hääl olnud."
"Mis te leidsite?" uurib Nurm, kui teised kontorisse jõuavad.
"Paljugi. Aga kahtlasem on see, kas neist asjadest mingit kasu on," sõnab Tatter.
"No mis te leidsite?" küsib Nurm nüüd juba kurjemalt.
"Me leidsime kilekoti, katkised prillid, ajalehe, suitsukonid, klaasikillud, mõned pudelid, vana särgi ja katkise vooliku. Aga ühe asja leidsime veel ning see on ilmselt mõrvarelv: verine nuga," loendab Karts kõik asjad ette.
"Saatke asitõendid kõik Ukule, las ta võtab sõrmejäljed," sõnab Nurm ning lööb ukse uurijate järel kinni.

LAUPÄEV

"Ohver on Indrek Metsik," sõnab Uku. "Noal oleval sõrmejäljed kuuluvad temale ning ta poeg Mikule."
"Otsige ta poeg üles!" karjatab Nurm ning paugupealt jooksevad kõik kabinetist minema.
"Mikk Metsik, palun tulge meiega kaasa!" sõnab Karts ning lükkab Miku autosse. "Kas sa oskad seletada, miks on sinu sõrmejäljed sellel noal?" küsib Karts, kui Mikk juba ülekuulamisruumis on.
"Kuna... kuna see on kõige tavalisem nuga, mida ma kasutan kodus igapäevaselt." vastab Mikk kartlikult.
"Su isa tapeti selle noaga. Sinu sõrmejäljed on umbes samast ajast, kui poIitsei surnukeha leidis. Kuidas sa seda põhjendad?" küsib Karts juba rangemalt.
"Ma jõin ennast eile täis. Mul oli täielik deprekas, kuna mu isa... mu isa peksis mind... eile ma kutsusin ta randa, ta tuli ja ma haarasin selle noa ning tahtsin teda tappa, kuid kuna olin joonud, siis lõin hoopis jalga. Seejärel tiris ta mult noa ära ning proovis mu kõri läbi tõmmata, aga õnneks nuga ainult riivas mind. Ma ehmatasin ja jooksin ära, kõik!" kirjeldab Mikk juhtunut nuttes. "Minust jäi ta sinna maha lebama."
"Mine!" sõnas Nurm ning avas talle ukse. Mikk jooksis tagasi vaatamata minema ning kadus.
"Tublid olete. Ma lähen nüüd koju, homme näeme!" ütles Nurm ning viipas käega. Koduuksel näeb ta Mikku.
"Mida sina siin teed?" küsib Nurm kohkunult.
"Sinu töö on tehtud. Ülehomme sõidan ma Austraaliasse ning kaon lõplikult. Ma tänan sind," ütleb Mikk ning kõnnib minema.
"Ennast täis ülbik," ütleb Nurm endamisi ning läheb koju.

PÜHAPÄEV

"Meil ei ole enam ühtegi niidiotsa, millest kinni võtta. Ainuke, kes midagi teha võis, oli Mikk," on Karts nõutu.
"Ei ole ainuke, prüga on veel kah." sõnab Tatter.
"Mehed, randa!" hõiskab Nurm ning käsutab kõik autodesse. Taas sõidavad nad mööda peenikesi kruusateesid ning lõpuks peatuvad. Kodutu passib ikka veel täpselt samal kohal, sigarett suus.
"Mida sa päriselt nägid ja kuulsid?" küsib Karts kodutult.
"Ma ju ütlesin: kuulsin kähmlust ja nägin mingit poissi minema jooksmas." vastab kodutu.
"Veel!" karjub Nurm.
"Okei. See mees istus seal edasi, aga äkki märkas mind. Tuli siis siia ja pakkusin talle juua. Tüüp jäi täitsa purju ja kurtis, kui masendav ta elu on." räägib kodutu.
"Nii, nüüd teame vähemalt, kust need pudelid tekkisid. Aga mind huvitab, kust kohast siia see katkine voolik tekkis?" uurib Nurm.
"Ajah. Ta tahtis midagi peenikest ja pikka ja ma andsin talle selle vooliku. Ma vahtisin, mida ta tegi. Sidus selle puu külge ja proovis ennast üles puua, aga see voolik läks puruks." sõnab kodutu.
"Ja edasi?" proovib Nurm veel kodutult midagi välja pigistada.
"Siis ma ütlesin talle midagi vist, mis talle ei meeldinud ja siis kolkis ta mu oimetuks ja kui üles ärkasin, tulite teie," räägib kodutu.
"Mida te talle ütlesite?" uurib Nurm.
"Tahaksin ise ka teada," vastab kodutu ning sätib end magama.

ESMASPÄEV

"Me peame pildi kokku panema. Meil on veel jäänud kilekott, katkised prillid, ajaleht ja klaasikillud, mille kohta me midagi ei tea. Oletage!" käsib Nurm.
"Klaasikillud tulid ilmselt pudelitest," sõnab Tatter.
"Ja ajalehte võis kodutu lugeda," lisab Karts.
"Ning prillid võisid maha kukkuda kakluse ajal," arvab Tatter.
"Aga kust see kilekott tekkis?" pomiseb Nurm.
"Ma arvan, et ma oskan sellele vastata," ütleb Uku, kes parasjagu uksest sisse astub. "Surmapõhjus oli lämbumine, ma arvan, et rohkem pole vaja öelda."
"Kas prüga valetas või tegi tüüp enesetapu?" arutleb Tatter.
"Meil on midagi kahe silma vahele jäänud..." mõtleb Nurm häälega.
"Kodutu ütles ohvrile midagi, kuid mida?" sõnab Karts.
"Keegi ju ei näinud seda ja prügal on nagu nii suu kinni. Kust me selle siis välja uurima?" närvitseb Tatter.
"Ma tean!" hüüab Karts: "Need, kes poIitsei kutsusid... noh need Barbara Kuusk ja Toivo Kask nägid ju pealt, mis seal toimus. Me peame nad üles otsima!"
Kiirelt tormavad kõik autodesse ning kihutavad tunnistajate poole. Toivo räägib, kuidas kodutu ning too ülikonnas mees vaidlusesse olid sattunud ning mees siis kodutu läbi peksnud, seejärel olevat mees rohupuhmaka taha kadunud ning alles hiljem, kui vaikseks oli jäänud, tulid Toivo ning Barbara peidust välja ning nägid surnud meest.
"Mille pärast nad vaidlusesse sattusid?" pärib Karts.
"Mmm... kodutu uuris selle surnud mehe naise kohta ja kui sai teada, et selle surnud mehe naine petab seda surnud meest, siis hakkas kodutu irvitama. Siis peksis mees kodutu läbi," jutustab Barbara.
"Sellepärast ta siis ennast ära tappiski, jah." mõtleb Nurm ning hakkab juba lahkuma, kui talle äkki meenub Mikk. Nurm valib telefonil Uku numbri ning helistab sellel.
"Kuule, ega sa ei tea, kas Indrek Metsiku pintsakutasku juures sõrmejälgi on?" uurib Nurm.
"Oota natuke..." vastab Uku, paneb telefoni käest ja läheb ohvri pintsakutaskuid uurima. "On küll, seal on Mikk Metsiku sõrmejäljed."
"Seda ma arvasingi," pomiseb Nurm ja kuulutab teistele: "Mikk varastas Indreku dokumendid ning rahakoti."
"Mikk?" küsib Toivo uurijatelt, ise küsivalt Nurmele otsa vaadates.
"Jah, Mikk, mis siis?" vastab Nurm küsimusele küsimusega.
"See mees rääkis, et Mikk vihkab teda, aga ta ei saa ennast ära tappa, kuna tal on pisitütar, kes teda vajab," jutustab Barbara.
"Mikk tuli tagasi ning tappis oma isa..." sõnab Karts pead vangutades.
"Mis me passime, lähme võtame ta siis kinni!" ütleb Tatter ning tahab uksest välja tormata.
"Ta on Austraalias. Me ei saa enam midagi teha... Ta pole enam meie mure..." sõnab Nurm kurvalt.
"Ta on veel lennujaamas!" sõnab Karts kohe, kui on telefonikõne lõpetanud. "Lähme!"
Üksteise järel hüppavad nad autosse ning kihutavad lennujaama poole. Lohakalt pargivad nad lennujaama ette ning jooksevad sisse. Veidi ringi vaadates märkab Tatter Mikku.
"Ta on seal!" hõikab ta, ise näpuga kauguses paistvale Mikule osutades. Uurijad hakkavad Miku poole jooksma, kuid kui Mikk uurijaid märkab, jookseb ta trepist üles ning põgeneb. Tatter, Karts ning Nurm aga tormavad talle siiski järgi. Lõpuks jääb Mikk lõksu - ühelt poolt tulevad kolm uurijat ning kahel pool on sein... on ainult üks võimalus... Mikk ronib üle võre ning hüppab alla. Ta hüppab alla teades, et ellu jääda pole võimalik. Kõik peavad oma tegude eest maksma ning tema pidi maksma sedaviisi...

Teavita ebasobivast sissekandest!