Teema: Järjejutud / Noortejutud

Elu läbi raamide 1. osa (1)

See jutt on foorumis, kuna on nii vähe osi, siis ma kopeerin esimesed kõik siia.

I osa

Tsau...
See on lihtsalt kohutav. Ma sain täna oma uued prillid kätte. Teised sel aastal..
Ei, keegi ei teinud minu vanu prille katki, lihtsalt mu silmanägemine halveneb koguaeg ja viimasel ajal väga kiiresti. Ma ei näe enam isegi kõiki värve.. Ma põen mingit düstroofia haigust, mis on minu halva nägemisteravuse ja värvitaju halvenemise põhjuseks.
See on nii masendav, miinus on jälle suurem, vanad prillid muutusid nõrgaks juba kuu tagasi. Ma ei istu kakskümmend neli seitse arvutis ega vahi telekat, ei loe raamatuid öösel, aga ma olen terve oma lühikese elu prille kandnud ja ma ei saa midagi parata, kui väga ma ka ei tahaks. Jube ebaõiglus. Mu klassis on täielikke arvutifriike ja no, tulge mõistusele, need näevad kristallselgelt.
Tahaks ka tunda vabadust prillide küüsist. Ja ma tahaks ka näha maailma teravalt kõigis tema värvides. Ja teada, milline oleks elu siis, kui mul poleks ees mingid klaasid, mis uduseks või märjaks lähevad ja alatihti ninalt maha libisevad, nii et ma neid koguaeg jälle üles lükkama pean. See kõik on tohutult nõme! Ja ilma prillideta olen ma poolpime. Jah, poolpime. Ilma prillideta on kõik nii udune ja hägune, nagu oleks keegi joonistusprogrammist bluri tööriista ära näpanud ja siis kõik minu silmis segamini hõõrunud. Tegelikult on see tunne sada korda hullem.
Ning nagu need prillid sobiksid mulle. Tahaks läätsesid, aga olen kuulnud, et need halvendavad nägemist isegi veel rohkem. Õnneks sain ma nüüd mustade raamidega, praegu vist moodsad prillid. Aga ma näen endiselt nii nohiku moodi välja tänu nendele ja loomulikult olen ma ainuke prillidega oma suures klassis. Ikka olen mina see, kel kõige kehvem nägemine on (isegi kui mina selles süüdi pole) ja kes igas tunnis kõige esimeses pingis istuma peab. Vähemalt pole mul breketeid, kuigi ma kuulsin, et need on ka nüüd moes.
Las ma kirjeldan pisut ennast, et te parema ettekujutluse minust saaksite. Mul on tuhmunud pruunid paksud ja lokkis juuksed, mida ei tee sirgeks mitte miski. Mul on koledat pruuni värvi silmad, mis ma hea meelega vahetaks siniste ja selgelt nägevate silmade vastu. Ripsmed on peaaegu olematud ja ma kasutan iga päev musta ripsmetušši. Nina on mul suur, vägagi, kuid mingeid mühke tol pole (tänan sind, jumal). Suu.. Mul on paksud heleroosad huuled, millele sobiks imehästi hõbedane huulerõngas, mida ema ei luba teha. Aga küll tal must kord kahju hakkab ja siis ma teen ikkagist selle ära. (Mõtlen õelaid asju.) Muidu olen ma seltskondlik, palju naeratav tüdruk ja klassi keskmine õpilane.
Ma isegi meeldin kellegile, sõpruse mõttes. Kaire on ahhetama panevalt ilus ja tark. Vastand minule, k u i d nagu öeldakse, siis vastandid tõmbuvad. Kaire räägib kogu aeg, et mul on jube ilusad silmad ja et prillid sobivad mulle ning et mu juuksed on kadestamist väärt, aga mul on peegel kodus olemas.
Mingi pildi saite minust nüüd ikka. Ei, midagi maalima pole vaja hakata. Las see väike kujutis jääb teie mõtteisse.
Mh, ajasin just maha jahtunud kummeliteed oma koolitöö peale. Unustasingi mainida, milline kobakäpp ma olen. Lähen valgeid salvrätikuid kuivatamiseks tooma. Kuhjaga.

Tsau..
Õpetaja alandas mu töö hinnet 1 palli võrra, selle rõveda pleki tõttu, mis sinna teest jäi. Ma ei jõudnud eile õhtul uut ka teha ja nüüd peangi 3-ga leppima. Aga mu enesekindlus tõusis täna, sest mind ei vaadatud sellise pilguga, nagu oleks ma teisest galaktikast, ent halbu kommentaare ei suudetud siiski tagasi hoida. Kuidas saab keegi öelda, et teine inimene on wannabe, kui ta oma juukseid sirgendab? Kuid need prillid on tõesti ilusamad, kui mu eelmised ja mamps sirgendas mu juukseid täna hommikul, tahtis näha, milline ma ilma lokkideta välja näen. Ma olin päris ilus ja juuksed tundusid ka siis pikemad, aga selle tõttu pidin tervelt poolteisttundi tavalisest varem tõusma ja kooli oleks ka peaaegu hiljaks jäänud, kuigi tavaliselt olen üks esimesi koolis koridoris klassi lahti tegemist ootamas. Lokid tahavad juba tagasi tulla. Kas kuidagi poleks võimalik neid igaveseks sirgeks teha?
Ema soovitas mul juuksurisse minna, tahtis, et ma laseks oma juuksed järku lõigata ning võib-olla ka triibutada. Minu ema lubas mul oma juukseid triibutada? Ma käisin talle aasta aega sellega pinda ja siis ta lihtsalt ignoreeris mind. Midagi halba või vägavägaväga head, mis oleks tunduvalt ebaloogilisem kui sellele eelnev variant, on juhtunud. Või on ta tõesti mõistma hakanud, et ma ei ole enam väike saamatu ja loll tüdruk?
Aga Kaire jäi täna haigeks, läks poole koolipäeva pealt koju. Oot, mu vana siemens heliseb.
Andke andeks, te olete nüüd minu pisaratest läbimärg. Kaire tuleb juba homme kooli, aga ometigi pole need rõõmupisarad. Kaire on tore ja populaarne ja siis ta kuuleb ja näeb igast asju.. Kas te oskate üldse arvata, mida ta mulle ütles või täpsemalt paljastas? Ma olen pärast tema öeldut tohutult õnnetu, hing tundub tühi ning mu pisarad langevad te peale, kuid ma ei saa seda teile ka ütlemata või teisse kirjutamata jätta. Mu klassivennad olid mulle ratesse feikkasutaja teinud! Mida ma neile teinud olen?
Mul on nii häbi ja halb olemas olla, klassikad olid pannud sinna minust mingid koledad pildid. Niuniu.. Lisainfos oli ka ainult mingi nõme ja mitte tõele vastav tekst. Ma ei taha homme kooli minna, terve kool naeraks minu üle. Lasen ka kuuli pähe? Jah, suitsiid.. Või kuidas seda ka ei kirjutatud.

Tere.
Masendav päev oli..

Ja siis ma võtsin ja lükkasin oma kaustiku, mille peale olin ma kirjutanud trükitähtedega „PÄEVIK“ laualt prügikasti.

Mul on igav ja masendav elu, mida pole mõtet kirja panna. Ma lootsin, et päevik aitab mul võib-olla paremini hakkama saada, aga no ei. Jah, terve kool või vähemalt absoluutselt kõik minu klassist, isegi Kaire, naersid mu üle. See valelik.. Kahetsen, et talle kõiki oma asju usaldasin. Ta on täpselt samasugune nagu kõik teised.

Ma lamasin oma voodis. Madratsit katsid sinised linad ja tumesinine, planeetidega tekk. Ma huvitun tähtedest, planeetidest, elust väljaspool Maad - astronoomiast. Kas poleks tore, kui näiteks 200 valgusaasta kaugusel oleks tõesti olemas elu? Kui seal oleksid samasugused mõistusega olendid, nagu oleme meie, inimesed? Mmmmmm. Pirukas, mis kasuema täna tegi, oli väga hea. Ajakirja Vaatleja lugemine oleks ka olnud täiuslik, kui ma veel mõned küpsetused alt köögist toonud oleksin..

Jätkub. ;D

Teavita ebasobivast sissekandest!