Teema: Võistlused / Kosmoselaev 12 - Lõppenud!!!

Planeet Kronduo ja uus Maa (0)

Ütlen ette ära, et jama jutt! Pikk ja igav....

---

Krondlased kõndisid oma planeedil Kronduol ringi. Ilm oli olnud kõik sada kakskümmend tuhat aastat samasugune, seega see ei huvitanud neid. Planeedil oli pime, aga neil oli terav nägemine. Nad nägid värve, millest inimesed polnud kuulnudki. Nende planeet oli kirjum kui M&M kommid ühes pakis, kuigi inimese silma jaoks oleks see tundunud üleni must-valge. Kehad olid neil lume värvi, silmi oli kaks (kuklal ja laubal). Nad ei söönud, vaid pidid kord päevas hüppama Tiotienajõkke, mis neil läbi naha andis kõik vajaliku elamiseks.
Krondlane Krjöwi istus 50 meetri kõrgusel kummainest sulatatud toolil ning vaatles taevast. Iga päev avastas Krjöwi ligi 854 uut tundmatut objekti, 90% neist hävitas ta oma Tetsjokoobiga, sest need ohustasid Kronduot. Ta rüüpas savitassist Mh.Eh. nektarit ning asetas silma vastu teleskoobi luupi.
Ta vaatlusmasina ette sattus seekord midagi väikest väga kaugel, kuid mis sõitis väga kiiresti. Ületamatu kiirusega objekt lendas, tegelikult langes, nende planeedi suunas. See oli ülevalt ja alt kitsas, keskelt ääretult lai ja ümar, valgeks võõbatud uudne tinasulamist kosmoselaev. Selle ümbert läks must kumm, mis pidi kaitsema laeva õrnu kohti.
Krjöwi saatis oma parema ja pikema kõrvaga teistele krondlastele edasi võnked, mis teavitasid tundmatute külaliste saabumisest. Kõik, kes signaali kätte said, hakkasid sagima ning otsisid sõprade lähedust.
Krjöwi oleks selle hävitanud, kui see poleks juba liiga lähedal olnud. Krjöwi libistas endki vaatepuldilt alla, ei raisanud aega trakside kohendamiseks ja jooksis lühikeste sammudega järgi teistele liigikaaslastele ning nad kõik koos varjusid suurde pragunevasse koopasse. Koobas oli olnud suur külm kaljukivi, mille tippu ronides hingata enam poleks saanud ja alla ronides toiduvarud otsa oleks lõppenud, kuid aja jooksul oli see ise õõnsaks pudenenud ja hävinenud, andes krondlastele hea varjupaiga, mis nüüd rakendust leidis.
Valge kosmoselaev vuhises läbi õhu Kronduo poole, koopasse varjunud, inimese mõistes tulnukad, hingasid ärevalt, teadmata, kas neil on veel tulevikku. Siis lendas laev otsapidi Kronduosse, esiots murdus ära ja laev kukkus suure mütsuga külili koopasuu ette. Koopa ja objekti vahele jäi ainult poolemeetrine vahe, kust tulnukad vajaduse korral välja oleksid saanud pugeda. Julgemad ronisidki kohe veel väiksemate, hiilivamate sammudega, kui nad muidu ringi liikudes tegid, välja laeva uudistama. Silmad mõlemal pool pilkumas, kuulsid nad sahisevat heli ja peitsid endid laeva alla. Nad hingasid ärevalt.
Laeva pealt avanes ringikujuline uks, mille seest tuli välja valget paksu suitsu. Seest kostis kohmitsemist. Kosmoselaevast väljus sihvakas, helepruunide juustega, veatu näoga mees. Laeva kapten. Välja tulles ulatas ta oma käe 20-ndates naisele ja tõmbas ta välja. Samamoodi aitasid nad välja ka järgmised neli.
„Kus Ralph on?“ küsis esimene planeedile astunud inimene, laeva kapten Mayt. Laevast kostis äkilist kolinat, oigeid ja viimane sinises kostüümis meeskonnaliige, seljas suur kott, upitas end välja. Teised naersid õnnest, patsutasid teda õlale ja abistasid teda kotiga.
Sara, lühike ja sale, pikad mustad juuksed patsis, otsis pükste suurest lukuga kinni käivast taskust välja väikese monitori.
„Mul pole andmeid selle kohta, kus me oleme!“ karjus ta pöidlaga monitori hõõrudes Maytile, kes laevalt kruusasele pinnale hüpanud oli ja eemalt oma laeva uuris. See oli mõlgitud, aukudega, kriimustatud, kahjustada saanud metallihunnik.
„Issand..“ oli Meeri, õhulaeva keemik, ahastuses. Mayt heitis talle uuriva pilgu ning suunas mõtted tagasi nende rusudes masinale. Kapten käis selle ümber, käed puusas, lõpused avanesid ja sulgusid. Pupillid liivatera suurused. Ta peas välgatasid ideed ja plaanid, mida edasi ette võtta. Ta läks hetkeks Ralphi juurde, kes parasjagu omaette äsja juhtunud õnnetust kirus, avas tema õlgadel rippuva nahast koti, otsis sealt välja väikese detektori. Ta hoidis seda kindlalt käte vahel ning tõstis selle kosmoselaeva kohale. See näitas talle masinale tekitatud kahjusid. Tema õnneks polnud need nii suured, kui ta kartnud oli. Pärast seda silitas ta laeva, mida terve tema meeskond armastas.
Inimeste maal vaIitses 34. sajand. Aastasadadega oli välja töötatud palju uusi tehnoloogiaid ja ka inimesed olid edasi arenenud. Nad said hakkama maal, kus hapnikku ei olnud. Kus võis olla väga külm või väga soe. Kurgus ja kaelas küll kriipiv tunne, suutsid nad ise endale vajalikku ainet elamiseks teha. Maal olid hävinud kõik taimed peale männi ja roosi, mida hoiti rangelt valvatud klaasruumis. Seal, Kronduost 5 661 489 kilomeetri kaugusel käis Maal sõda. 3-meetrised punast valgust kumavad tulnukad tahtsid vallutada ja hävitada Maa, kus inimesi kõigest 5 miljonit alles oli.
Meeskond seisis koos ringis. Nad ei kartnud, kuigi koht võõras oli. Ehmunult ja segaduses päriti kaptenilt, Maytilt, mis nad edasi teevad. Nad olid võõral must-valgel planeedil, Kosmoselaev 12 mootor oli rikkis, parandamiseks olid ainult algelised tööriistad, teised olid müstiliselt kaduma läinud. Toit oli rusude all.
Mayt rahustas meeskonna maha. Ta kummardas nõtkelt ettepoole ja rääkis sosinal. Sara oli võlutud tema hääle kõlast ning Maayt naeratas talle. Teised viis kuulasid vaikselt ja liikumatult. Mayt lõpetas oma sõnavõtu, teised noogutasid tema öeldu peale. Jack ja Robert, mehaa#!?!#d ja treenitud sõjaväelased, liikusid aeglaselt, samm sammult laeva taha, koopaava juurde. Nad kergitasid oma relvad, mis Ralph neile ulatanud oli, musklis mehed valmistusid hüppama koopasse, teised meeskonna liikmed olid neist paar meetrit tagapool ja vaatasid hinge kinni pidades pealt.
Sel hetkel jooksis koopast välja väike krondlane. Pikkade kätega hoidis meetrine olend pea ümbert kinni ning tegi kriuksuvat häält. Parema kõrvaga saatis ta edasi võnked, mida inimesed ei oleks tohtinud osata. Kaks tulnukat jooksid välja laeva alt, et kaitsta väiksemat.
Eimi, ka sale, musklis ning teistest noorim jooksis meeste juurde ja takistas neid tulistamast oma kiirgusrelvadest.
„Ma.. Ma mõistan, mida ta ütles,“ ütles Eimi ebakindlalt teiste pilkude eest ära pöörates. Sõbrad vaatasid teda mõtetes ammuli sui, tegelikkuses kergitasid nad lihtsalt kulmu. Nad olid heas mõttes ehmunud. Kõik teadsid, et Eimi esivanemad tulnukatega segunenud olid, kuid nad ei teadnud, et tal sellised „võimed“ olla võivad. Väike krondlane Mwoeir, kes praegu hirmust värises, oli saatnud edasi teate, et nad ei soovi vaenu, vaid rahu.






1 aasta hiljem.

„On kõik valmis?“ karjus mahehäälne mees. Ta pühkis käsi ja vaatas uhke pilguga oma läikivat kosmoselaeva, mille peale oli punaste tähtedega kirjutatud „Kosmoselaev 12“.
Ta jalutas krudiseval liival Sara poole, kallistas teda. Sara pigistas peos väikest kristalli, millest sõltus nende tulevik. Kallistus lõppes ja Mayt astus naisest eemale, heites südamliku pilgu ka teise suurenenud kõhule.
Eimi poetas pisaraid ja vaatas krondlasi, kes neile lehvitasid ning heaks kiitvalt pinisesid. Suutmata kiusatusele vastu panna, jooksis ta kallistama oma vana-vanaema, keda ta planeedil kohanud oli. Ja siis astusid nad kõik uuenduskuuri läbi teinud laeva pardale. Iga meeskonna liige istus oma kohale ja kinnitas turvavöö. Viimast meloni tükki suhu pannes tõstis Mayt koti puuviljadega laeva. Kronduol kasvas palju viljapuid, mis sarnasesid kunagiste Maal kasvanute puudega. Kuid viljad olid palju mahlakamad, kui inimesed veel mäletasid seda maitset.
Kronduol elades olid seitse inimest Maa suhtes targemaks saanud. Krondlased edastasid neile infot, mis nad Maa kohta said ning inimesed olid hukule määratud. Inimesed ei saanud ewgattide vastu ning viimased olid hukkunud juba 2 päeva tagasi. Ewgattid olid tulnukad, kes Maad vallutama olid läinud.
Mayt istus nahktoolil, vaatas tahavaatepeeglisse ja käivitas mootori. Mehed ja naised hoidsid toolidest kõvasti kinni. Mootor hakkas surisema ning laevas pandi põlema valgustus.
„Kõik sujub okeilt. Hakkame liikuma,“ rääkis Mayt mikrofoni, mida tal tegelikult kasutada polnud vaja. Laev tõusis maapinnalt aeglaselt õhku ja rappus kergelt, kuid siis muutus kõik sujuvaks. Ja asus teele. Laev libises läbi õhu ja möödus sadadest planeetidest. Sara lendas laevas Mayti juurde ning vaatas läbi esiklaasi kosmosesse. Värvid segunesid üheks ning kosmos oli lumav. Inimesed olid elevil uue alguse pärast. Nad ei võtnud suunda tagasi Maale, vaid planeedile, mis pidi Maaga samasugune olema. Nad said juhised krondlastelt, kes olid universumi ühed targimad olendid. Nad jagasid oma tarkust ainult nendega, kelle hinged olid puhtad. Sara, Eimi, Ralphi, Mayti, Jacki, Roberti ja Meeri oma oli.
Mayt vajutas rohelist ja sinist nuppu, surus alla piduripedaali ja tõmbas kangi. Laev peatus uue Maa kohal.
„See on see,“ sosistas Meeri ja kõik hõljusid akente juurde ning vaatasid alla. See uus planeet oli täpselt selline nagu Maa sajandeid tagasi. Muru oli roheline, meri sinine. Loomad närisid rohtu ning kaljutipud olid lumised. Mayt sõitis aeglaselt alla ja otsis sobiva parkimiskoha. Laev jõudis pehmele pinnasele ning laev peatati. Kõik astusid pardalt maha.
„Eimi..“ andis Mayt oma tüdrukule märku ning kutsus teised kaasa, käskides neil oma tegevused lõpetada. Nad moodustasid ringi ning Sara astus selga toetades ringi keskele. Tema hingamine kiirenes. Eimi langetas pea ja hakkas pomisema võõrapäraseid sõnu, mis krondlased talle õpetanud olid. Sara pistis käe taskusse ning pigistas taas kristalli, mille ta nüüd kahe käega enda ette tõstis. Mida kauem Eimi sõnu luges, seda rohkem hakkas kristall värisema ning hõõguma. Eimi ütles viimase sõna ja ammused sõbrad haarasid teineteisel tugevalt kätest. Inimeste vahele tekkis energia ning kristallist lõi välja sinine leek. See puudutas igat inimest ning lõi nad pikali, mille tagajärjel nad kaotasid teadvuse. Pärast Sara kukkumist põles kristall kuumaks tuhaks, mille tuul kandis helesinisele laguunile.

Ärgates alustasid nad uut elu mäletamata oma minevikku. Inimkond pääses taas.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!