Pealkirjata raamat, osa 2 (2)

Ma kuulsin sosinat, mida ma kunagi kuulda ei tohiks.. Ja ma jõudsin oma mälestustest tagasi reaalsusesse. Ebakorrapärased nuuksed hakkasid mu kurgust kostma. Ma sattusin pabinasse, ma ei suutnud enam peaaegu üldse hingata, oli paanikahoog. Ma tahtsin avada metallukse. Ma vaatasin läbi selle väikese akna uksel. Mu hingeaur oli sellele kogunenud. Kuid see kadus. Majas oli lihtsalt pooleldi kokku varisenud trepikoda. Nii, nagu ta oli olnud.

Ei.. Ma nägin liikumist. Musta kogu sellest samast trepist alla tulemas.. Hirm kerkis taas. Ning sekundikiirusel oli kogu oma näoga akna vastas. Tema.

„Boo!“ irvitas ta. Ma põrkusin ukse vastast tagasi, pilgutasin hetke silmi ja ta oli kadunud. Ma vaatasin närviliselt enda ümber ringi, hoides ikka oma käsi kõhul, haaval. Ma ei taha alla anda. Ma ei saa.

Silvi tuli mu juurde, avasime raamatu ja seal olid ainult numbrid..

Ma jooksin suvalises suunas edasi.

Ma kukkusin põlvili lumme ja köhisin. Köhisin verd välja. Ma kõndisin käpuli külmas lumes edasi, kuni mu jalad võtsid kõik oma lihased kokku ning suutsid mu veel viimaseks korraks püsti tõsta.

Mu pea oli täis sosinaid. Ma ei eristanud enam oma mõtteid sellest.. Ma haarasin kätega oma peast ning unustasin haava oma kõhul. Ta libises mulle vastu. Nuuksed. Mu silmad sulgusid, ma nutsin, pisarad langesid lumele. Ka need olid punased. Ma tahtsin põgeneda, kuid enam polnud mõtet. Ma olin kusagile metsa juurde jõudnud. Hundid ulgusid. Ma suutsin silmata läbi märgade silmade oma kella randmel, mille osutid mõranenud klaasi taga näitasid 23.57.

23:33. Meis tõusis kahtlus ja viskasime raamatu minema.

Polnud enam kuhugi minna. Polnud enam aega.. Ta tuli lähemale.. Haaras oma kätega minu käest, ma ei rabelenud vastu. Polnud mõtet. Ma tundsin tohutut valu tema puudutustest. Ta väänas mu kätt ja vahtis oma pooliku näo ja irvega mulle otsa. Ma kannatasin. Kuid ei suutnud vastu hakata.

Silvi suri täna kell 23:33, teadmata põhjusel..

„Melodi?“ jooksis Urmas mu poole. Tema aga haihtus musta suitsuna õhku. Läbi pisarate nägin ma Raamatut. See oli avatuna maas. Sinna ilmus aeglaselt musta tindiga uus number, kellaaeg. 23:59. Urmas oli meie seltsis viibinud, kui ma raamatu leidsin..