Piparkoogid ajavad varastama (0)
"Näe vaata," sõnasin mina ja osutasin kastile, mis läbi poeakna paistis. Sellel oli silt "15 helesinist piparkooki". Karl ei saanud aru, miks ta seda vaatama peab. "seal sees on 15 helesinist piparkooki, need on hästi head."
"Mine ja osta siis!" sõnas Karl, kuid paistis et ta polnud asjast ikka õigesti aru saanud.
"Ma ei saa! Need maksavad 14 rubla, aga mul on vaid 6 rubla!" sõnasin mina.
"Mul on 7 rubla, see teeb kokku 13. Oma rahast me küll neid piparkooke osta ei saa!" ütles Karl ja astus poeuksest sisse.
"Mis sa plaanid?" uurisin mina, kuid Karl ei vastanud. Ta sammus piparkookide juurde ja sõnas: "Kata mind!" seejärel kiskus ta kasti lahti ja hammustas ühe piparkoogitähekese pooleks. Teised piparkoogid ladus ta oma taskutesse, mina vaatasin, et keegi meid ei näeks. Läksime minema, vaikselt, kartlikult. Poeuksest väljudes jooksime nii kiiresti kui suutsime minu poole. Karl võttis taskust piparkoogid ja ladus lauale. Viimast piparkooki ta lauale ei pannud, vaid sõi selle kohe ära. Ta tahtis neid veel süüa, aga mina ei lubanud, tahtsin neid ikka pärastiseks ka jätta. Karl oli nõus, ma panin piparkookidele rätiku peale ja me läksime magama. Ma olin viieteistkümne helesinise piparkoogi kohta lugenud, nad pidid igal keskööl eredalt särama. Kui Karl uinus, hiilisin ma kööki, võtsin piparkoogid ja viisin poodi tagasi, vaikselt, kartlikult. Karl oli juba 2 piparkooki ära söönud, panin oma 6 rubla letile, et nad saaksid Karli ära söödud piparkookide asemele uued osta. Nüüd olin endaga rahul, hiilisin koju tagasi ning jäin magama, ilmselt nägin unenägusid kah.
Lisa kommentaar
Kommenteerimiseks pead sisse logima
Kommentaarid