Must ja valge (8)

Panen jope selga, masendunult uksest välja läen.
Külma sügist, raagus oksi hallil tänaval ma näen.
Silmad maas, ma võtan jäätund kõrvaklapid taskust.
Metsatöllu saatel kiirelt edasi ma astun.

Telefoniputkas valin peast ma Sinu numbri.
Närviliselt närin õunamaitselist närimiskummi.
Võtad vastu, kuid siis kõne katkestad sa kohe,
kui sa kuuled, et vaid mina toru otsas olen.

Mida teha, et mulle lõpuks vastaksid?
Kas mul võimalust ei ole mitte üldsegi?
Ilma sinuta mu elu näib nii must ja valge.
Pühin ära pisarad ma oma kurvalt palgelt.

Mäletad kuis Pärnu rannas külma jäätist sõime?
Mälestusi lõputult me heietada võime.
Pekstes pead ma vastu roostetand garaažiust
ma püüan unustada meie ühist mälestust.

Silmad maas, ma võtan külmund kõrvaklapid taskust.
Oma kodu poole Metsatöllu saatel astun.
Põletan ma tuhaks, kõik, mis meenutab mul Sind,
et Sa iial enam piinama ei tuleks mind.

Mida teha, et mulle lõpuks...

Kraamides ja nõusid pestes mul üks mõte koidab.
Avan akna... ja end sealt ma tuimalt alla heidan.
Alla langedes mu mõtetes vaid oled Sina...
Kuidas ära teeninud Su põlguse olin mina?

Mida teha, et mulle lõpuks...

Nüüd Sa põlvitades istud minu hauakalmul.
Vaikselt nuuksudes Sa palud Jumalalt nüüd armu.
Kuid on Sinu süü, et mind ei kuulanud Sa enne.
Ära loodagi nüüd leida minu kalmult õnne...