Twelve worlds[part 25] (4)

- - -

25.PIINAVAD SILMAD

Mul läks nätsukihi puhastamiseks umbes kaks tundi. Ma rügasin võimalikult hästi ning siis, kui nätsukiht kadunud oli, higistasin ma korralikult. Õpetaja vaatas mind veidi rahulolematult, kuid ta ei saanud mulle rohkem karistusi määrata - muidu oleksid teised õpetajad kahtlustama hakanud.
,,Olgu pealegi," ütles õpetaja. ,,Võid minna, kuid vaata, et sa jälle pahandustesse ei satuks või midagi kahtlast ei teeks - ma võin palju hullemaid karistusi välja mõelda, kui nätsukihi puhastamine kappide tagant." Viimase lause juures tal helkis silmades tuluke.
Vastasin proua Bettersphon'le: ,,Jap, õpetaja." Ma ei vaadanud talle seda öeldes otsa.
Järsku ütles proua Bettersphon väga vaikselt, peaaegu sosinal: ,,Vaata mulle otsa."
,,Mis...?" alustasin ma, kuid proua Bettersphon kordas: ,,Vaata mulle otsa."
Ma tõstsin veidi vastumeelselt pilgu ning vaatasin proua Bettersphon'le otse silmadesse. Järsku tabas mind kõrvetav valu silmades ning see jooksis läbi terve mu keha, kuni valu oli kõikides kehaosades.
See oli selline tulikuum surin ja värin, mis pani mind värisema ning samas valutas mul ka keha kohutavalt. Valu paistis tulevat silmadest ja ma avastasin, et ma ei saa silmi pilgutada ega pöörata. Tundus, et ma jäängi proua Bettersphonile otsa vaatama, kõrvetav valu igas kehaosas. Ma oleks tahtnud kisendada, kuid tahtsin õpetajale tõestada, et olen vapram, kui tema arvas - pigistasin huuled kokku ja tundsin, kuidas iga kehaosa krampi tõmbus.
Kuid siis ei suutnud ma enam - minu peast hakkasid läbi käima kohutavad kujutluspildid ning siis tekkis ka unenägu. See võis tegelikult mitte kohutav olla, kuid minu jaoks oli ta täielikult õudne...
- - -
Ma tundsin, et lendasin õhus, õhukeste pilvesagarate vahel. Pilvedemass keerles minu ümber, kuid ma ei sattunud segadusse - tundsin end teistsugusena. Mitte loomana ega inimesena, vaid millegi vahepealsena.
Siis märkasin ma pilvedemassist hoolimata hommikuses kastes aasa, mille lilled särasid mahedas päikesevalguses. Ma liuglesin madalamale, et aasa paremini näha. Maas ilutsesid sinililled, karikakrad ning oli isegi näha roose ja tulpe kerges tuules õõtsumas. Puude tüved olid noored ja peenikesed, põõsad rohelised.
Järsku nägin ma mingit tumerohelist sähvatust ja siis olid ilmunud aasale kolm inimest - kaks olid raudrüüdega riietatud, mõõgad vööl ja odad õlal ning kolmas oli noor, umbes kahekümne aastane mees. Ta oli väga hirmunud ilmega ning rabeles kõigest jõust, et teiste haardest vabaks saada. Kuid noormees oli kõhn ning teised mehed olid tursked ja lihaselised. Nad tirisid meest halastamatult ühele kivikuhja poole, mida ma alles nüüd märkasin.
Kivikuhi oli veidi söestunud ning kivid olid tuhmid ja hallikad. Kivide kohal kõlkusid kolm raudketti, mis olid kivikuhja külge kinnitatud. Märkasin ka kivikuhjal väikeseid luid ning isegi ühte narmendavat püksitagumikku. Need kaks raudrüüsse riietatud meest vedasid kahekümne aastase mehe halastamatult sinna ning sundisid ta kivikuhjale pikali heitma.
Noormees viskles ning ta värises suurest hirmust. Ta vaatas suure paanikaga ülesse, kus kolm raudketti kõlkusid. Ta silmis oli suur-suur hirm. Teised mehed aga seisid kolm meetrit eemal ning nüüd silmasin ka nende näos kerget paanikat ja hirmu. Siis oli kuulda kriiset - külma, kiledat ja läbilõikavat ning tundus, et see tuli kolme olevuse suust.
Äkki vuhisesid alla kolm hiiglaslikku olevust, kellel olid ogadega keha, nahkhiire moodi tiivad, teravad küünised, süsimustad silmad, punakaslilla nahk ning piklik koon, millest paistis mitusada teravat hammast.
Siis tundsin ma endas külmavärinaid ning järsku ma lendasin alla. Ma tundsin hirmu, kuid samas ka põnevust. Maandusin nõtkelt niiskel rohul ja sööstsin ärevust tekitaval kiirusel mehe poole teele. Jõudsin noormehe juurde kümne sekundiga ning märkasin, et olendid kummarduvad aeglaselt ja näljase ilmega noormehe kohale, kelle näost peegeldus veelgi suurem paanika. Ka mind haaras õud - olevused kavatsesid ta ära süüa.
,,Ei!" karjatasin ma ka endale ootamatult ning söötsin olevustele kallale.
Haarasin ühe olevuse kõrist kinni ning pöörasin ta enda poole. Nüüd nägin ma tema näos hirmu ning see tekitas minus pöörast naudingut. Olevus püüdis mulle mitte silma vaadata.
,,Vaata mulle silma," ütlesin ma rahulikult, kuid sundivalt ja olevus vaataski mulle silma.
Siis hakkas ta kriiskama läbilõikavalt ning mu kõrvad läksid lukku - ma ei suutnud olevusest lahti lasta. Ma mõtlesin: Miks ma ei suuda? Ma pean temast lahti laskma! Siis käis mul läbi pea: Ta on selle ära teeninud.
Nii kaua, kui need mõtted mul läbi pea käisid, oli olevus surnud. Ta tiivad kõlkusid lõdvalt ta külgedel ning ta hammastel ja ogadel ei paistnud enam mingit kasutust olevat. Silmanurgast nägin, et teised kaks olevust olid kadunud ja noormees samuti oli jäljetult kadunud - eemal vedeles ainult natuke lillakas kolp. Ma neelatasin.
Siis kõlas kusagilt kaugelt hääl: ,,Vägivalda ei maksta tagasi vägivallaga."
- - -
Ärkasin oma maailmas, ajalooklassi põrandal. Pilku kergitades nägin ma, et proua Bettersphon vaatab mulle pingsalt otsa.

- - -

Autori kommentaar »