Twelve worlds[part 46] (2)

- - -

46.TAHTMATULT VANGISTATUD

Teadsin, et seda ei juhtu. Teadsin, et ma ei saa lihtsalt lambist taevasse lennata. Avasin silmad ja vahtisin vampiiri vaimule, Katamay'le, otsa. Me lebasime kõik maas - me olime nii hirmunud, et lihtsalt ei suutnud püsti seista. Katamay vaim vaatas meid õelalt irvitades ja lendles edasi ja tagasi ning silmitses meid kordamööda. Kõige rohkem peatus ta pilk minul.
Tundsin endas julgust. ,,Mis sa vahid?" küsisin ma ülbelt, kui Katamay Zelazar mind juba kaheksandat korda vaatas. Katamay irvitas.
,,Sa oled huvitav," lausus ta ja nendes sõnades polnud õelust, hoopis siirast huvi. ,,Ma pole kedagi sinu sarnast näinud. Ja sinu sarnast ka mitte," lõpetas vampiiri vaim ja vaatas nüüd minu kõrval lebavat Samanthat, kes oli hirmust kange.
,,Mi-misasja?" ahhetas Samantha.
Vangutasin pead. ,,Duh*, sa oskad ju hüpnotiseerida," sõnasin ma hapult.
,,Oi, jah," pomises Samantha rohkem endale ja tema palged värvusid punaseks.
,,Hmm, juba sellepärast jah," rääkis Katamay edasi. ,,Aga näen temas ka midagi teistsugusemat." Nägin silmanurgast, kuidas Samantha veelgi rohkem punakamaks värvus.
,,Heh, poisid polegi siis erilised või?" kuulsin ma Samanthat omaette pomisemas, ma turtsatasin.
Järsku tuli mulle mõte. Mõte põgeneda. Mõtlesin: No, kui üks meist saab vähemalt põgenema, siis on ju see ka hea. Parem liigutada end, kui hirmust kujuks tarduda. Nihkusin märkamatult teistele lähemale ja ootasin, millal Katamay Zelazar lõpuks selja pöörab. Siis tuligi see hetk.
,,Ma käin korraks ära," ütles Katamay rahulikult, kuid lahkudes heitis ta meile ähvardava pilgu - vaim vuhises läbi seina minema.
Tundus, et õhk on puhas. Ülejäänud hingasid rahulikumalt, tundus, et nad olid terve selle aja hinge kinni hoidnud. Tundsin neile kaasa - keegi neist polnud midagi sellist kogenud...
,,Kui ma ütlen ,,nüüd"," sosistasin ma teistele. ,,Siis tõuseme me püsti ja pistame jooksu."
,,Kuidas?" päris Janet mu seljatagant. ,,Ta ju võib meid sama hästi ka kivistada."
,,Ära ole rumal," sisistas Mary. ,,Ta pole mingi Meduusa**."
Janet kehitas selle peale õlgu. Nüüd hakkasin ka mina kahtlema, kas meil üldse õnnestub põgeneda.
Nägin, kuidas Katamay Zelazar tagasi läbi seina hõljus ja meie ette lendles. Ta vaatas meid kõiki, et veenduda, kas me kõik oleme endiselt oma kohtadel. Ma tõesti ei teadnud, kuidas põgeneda nii, et Katamay meid ei märkaks. Siis tuli mulle mõte - pean uuesti võlujõudu kasutama.
Keskendusin. Surusin silmad kinni ning ihkasin tunda uuesti seda surinat või külmavärinat. Kuid järgnev tunne oli täiesti uus. Mu nahk hakkas kihelema. Kihelus liikus väga aeglaselt mu randmetessse ja siis jäid peopesades pidama. Sirutasin võimalikult märkamatult oma peopesad ette ja keskendusin. PÕMM! Toimus hiiglaslik plahvatus ja igalpool oli neoonsinist udu täis.
,,NÜÜD!" röögatasin ma ja tõukasin end püsti, teised järgisid mu eeskuju.
Ma sööstsin seina poole - huvitav kas ka mina saan läbi seina minna. Tormasin edasi, ainult paar meetrit kokkupõrkeni. Üks meeter - Katamay Zelezari kriiskamine kajas mu kõrvus. Pool meetrit - sõbrad röökisid mu selja taga. Siis, kui oli jäänud vaid kakskümmend sentimeetrit, ma hüppasin. Olin valmis tundma külma seina, kuid ma ei tundnud seina. Tegin silmad lahti. Lendasin seina poole ja kui mu sõrmed seina puudutasid, vajusid need seinast läbi. Tundsin, kuidas mind sõrmipidi edasi tõmmati ja siis ma tundsin nagu ma oleksin jääkülmast dušist läbi käinud. Järsult tundsin, kuidas maandusin põrandale.
Ajasin end kiiresti püsti, pea pööritamas. Ma ei näinud endast paari meetri kaugusel ust nagu olin seinast teisel pool näinud. Mind hakkas vallandama paanika - mis siin õieti toimus!? Hakkasin suvalt jooksma - söötsin mööda koridore, tormasin treppidest üles ja alla ning vahel ka koperdasin ja kukkusin. Lõpuks nägin ma tupikut. Seda polnud ma ennem näinud. Jooksin tupiku poole - ma ju vajun lihtsalt läbi, eks ole?
Olin seinast paari meetri kaugusel, kui nägin enda ees voogamas tuhmhalli tossu - oli siin veel vaime? Ma jätkasin jooksmist, hoides silma peal tossul - see muutus aina tihedamaks. Valmistusin sellest läbi jooksma, kuid toss lähenes mulle järsku. See hakkas minu ümber keerutama ja keerutama, muutes mu uimaseks. Potsatasin uimaselt põrandale ja tundsin, kuidas toss end mu jalgade, käte, rinna, puusa ja kõri keerutab. Järsku ilmus kõige paksemast kohast välja nägu. Karjatasin kähedalt - näol olid rubiinpunased silmad, valged kihvad ja süsimustad kulmud.
,,Kes te olete? Mis te olete? Kus ma olen üldse?" esitasin ma kähedal häälel järjest küsimusi.
,,Hahahaa," naeris hallikas vaim, keerutades end veelgi rohkem ümber minu, mul hakkas paha. ,,See on ju Vaimudeloss. See ehitis kubiseb vaimudest."
Siis tundsin, kuidas tema toss mind enda sisse mattis. Ta oli mu peale justkui mingi paksu halli teki peale visanud. Rabelesin jõetult, proovides hingata. Lõpuks ma kaotasin teadvuse, vajudes aina sügavamale sellesse tuhmhalli pimedusse...

- - -

*Duh[hääldada: daa] - inglise keeles no, kuule/loogiline ju/jummal küll vms.
**Meduusa - Iidne koletis, kellel oli kivistamis võime ja kellel olid madudest juuksed.

Autori kommentaar »